Seekordse Meie Aja fookuses on küsimus: mida on meil 21.
sajandi kogudusena õppida 1. sajandi algristikoguduselt. Selle küsimuse üle
vaevavad pead Andres Ploompuu ja David Nõmmik. „Me ju ei tea täpselt, millist
hinda tuli maksta ja millist vaeva pidid tollased inimesed oma eesmärgi saavutamise
nimel nägema,“ kirjutab Andres ja jätkab: „Algristikoguduse sünd tähistas
tõepoolest uue ajastu algust, mitte ainult juutidele, vaid kogu maailmale, kuid
see ei sündinud ilma väljakutsete ja raskusteta. Ja tark on õppida mitte üksnes
minevikus kogetud edust, vaid ka raskustest ja ebaõnnestumistest.“ David lisab
sellele mõttele, et „algristikoguduse perioodi (1.–3. sajand) iseloomustab
intensiivne kasv, teoloogiline areng ja misjonitegevus. Hoolimata tagakiusamisest
ja ressursside puudusest kasvas kogudus kiiresti ning levis üle kogu Rooma
impeeriumi. Seda ajalooperioodi defineeritakse sageli kui kiriku kangelaslikku ajastut,
kuna just sel ajal pandi paika kristliku usu ja praktika põhialused.“ Selle
kangelaslikkuse kohta jagavad oma mõtteid erinevad inimesed ka fookuse
rahvaküsitluses.
Jätkame kunagi alustatud ja siis poolelijäänud intervjuusarja
kogudusevanematega. Selles numbris jagab oma mõtteid Tallinna kesklinna
venekeelse koguduse vanem Genri Tron, kes on seda ametit täitnud nüüdseks neli
aastat. Genri kirjeldab uue rolli vastuvõtmist nii: „Muidugi oli palju kahtlusi
ja küsimusi, kuid samas oli tunne, et kui Jumal kutsub, siis peab vastus olema
„jah“.“ Ta arutleb ka selle üle, mis on koguduses esmatähtis: „Me võime pikalt erinevatest
suurtest asjadest ja tegudest rääkida, aga kui me ei armasta, ei hooli üksteisest,
siis ei tähenda kõik need sõnad midagi.“
Daniel Meder jätkab vaimuliku küpsuse sarja; teises osas on
vaatluse all hirm ja sellest ülesaamine: „ „Esimene ja madalaim vaimuliku küpsuse
tase on hirmul põhinev usk. Sellel tasemel kuuletuvad inimesed sel põhjusel, et
nad kardavad. Nende motivatsiooniks ei ole armastus, usaldus ega mõistmine, vaid
hirm karistuse või kaotuse ees.“
Eve Nõmm kutsub üles pidama palvepäevikut ja Marge Randlepp
arutleb, kas meie usk on meie enda oma või laenatud. Jätkub ka sari „Misjon 150“,
mis viib meid aastasse 1903, kui peakonverentsis võeti ette palju põhimõttelisi
muutusi: „Adventkoguduse ajaloo uurijatele on 1901. aasta hästi teada, 1903.
aasta töökoosolekule on pööratud vähem tähelepanu, kuid 1903. aastal rakendatud
täiendav struktuurireform on tõesti oluline.“
Suheterubriigis jätkame samuti üht teekonda: Svitlana
Samoylenko kirjeldab Taavet viie lingukivi näite varal, mida on vaja heaks
vaimseks terviseks. Suhete teine kivi on enda isikliku olukorra hindamine,
milleks selles artiklis näpunäiteid ja nõuandeid jagatakse.
Need ja väga paljud teised huvitavad ning eripalgelised
rubriigid ootavad lugejat juba eeloleval laupäeval kohalikes kogudustes.
Ajakirja kaanehind on 5 eurot. Vanemaid artikleid saab lugeda ka ajakirja
kodulehelt meieaeg.advent.ee.
In English