Eesti liidu tööharujuhid käisid divisjoni kokkusaamisel

4.–8. mail toimus Serbias Belgradis adventkoguduse Trans-Euroopa divisjoni (TED) Advisory Meeting. Tegemist on töökoosolek-seminariga, kus osalevad kõik TEDi tööharude juhid ja kohalike unioonide ning võimalusel ka liitude vastutavad tööharujuhid. Formaadi eesmärk on vaadata otsa ning arutada divisjoni strateegiliste plaanide ja tegevuskavade üle, tutvustada uusi materjale ning tööriistu, vahetada kogemusi, edulugusid ja väljakutseid, arendada erinevate osakondade omavahelist koostööd.

Kõik nädala jooksul toimunud kohtumised jagunesid valdkondade kaupa järgmiselt: adventmisjon, majapidamine (stewardship), noored, hingamispäevakool ja isiklik teenistus, pere ja lapsed, kommunikatsioon ja meedia, PARL (avalikud suhted ja usuvabadus), rajaleidjad ja teismelised, naised, pastorite teenimistöö (ministerial), kirjastus.

Eestist osales kohtumistel üheksa inimest, sh liidu juhtkond: Aleksandr Tsugai, Jaanus-Janari Kogerman, Andres Ploompuu; tööharujuhid Aiki Pärna, Kaile Tuvi, Meeri Pajula, Hele Kulp, Marge Randlepp ning Balti uniooni esimees David Nõmmik.

Palusime igal osalejal jagada enda muljeid üritusest ning lühidalt tutvustada ka peamisi fookusteemasid valdkondadest, mille koosolekutel nad osalesid:

Aleksandr Tsugai: Mina käisin kolmes töötoas. Esimene oli adventmisjon, osaliselt ma käisin PARLis ja kolmas oli pastorite teenimistöö, kus ma sain olla ainult alguses, sest pidime koju lendama. Kõige huvitavam oli kuulata aruandeid adventmisjoni töötoas, kus rõhutati hästi palju koguduste rajamist, mis näitas seda, et divisjoni endise koguduste rajamise ja misjonitöö osakonna juhi töö on ennast tõestanud ja väga edukas olnud. Ei olnud ühtegi uniooni, kes ei rääkinud koguduste rajamisest, mõnedel oli juba midagi tutvustada, mida nad vahepeal teinud on, teised ütlesid, et nad on sellest väga huvitatud. Mis minu meelest meid ilusti ühendab, on, et meil on ühine eesmärk ja arusaam sellest, et nii nagu kõik asjad maailmas on muutumas, nii peavad ka kogudused olema kaasaegsemad ja kui nad soovivad näha uusi inimesi, siis nad peavad mõtlema, mida need inimesed otsivad ja kuidas nende küsimustele vastata, kuidas ka vastata nende ootustele.  

PARL on meil Euroopas aktuaalsem teistes riikides, sest meil Eestis sõnavabadusega ei ole mingit suurt probleemi. Võibolla me võiksime Eestis rohkem mõelda juba uutele religioonidele. Seesama islam, mille arv aastatega kasvab, vaikselt, aga kasvab. Võibolla võiksime juba täna mõelda sellele, kuidas me kümne aasta pärast nendega suhtleme, kui selle usu esindajate arv on kahekordistunud. Mida ka teised esindajad välja tõid, et teiste kristlike kogudustega suhted on head. Üldiselt on olemas ka kristlike koguduste nõukogud, kus lahendatakse koos juriidilisi teemasid, mis puudutavad kirikuid ja töötajaid. Teistes riikides on teised religioonid paremini esindatud migratsiooni pärast, aga meid ootab see ees ja me võiksime täna sellest juba midagi õppida, et kuidas me ehitame oma pikaajalist strateegiat.

Pastorite teenimistöö on vajalik tööharu, kus pööratakse tähelepanu pastoritele ja kogudusevanematele, nende teenimisele ja väljakutsetele, kuid siin mina isiklikult seisan jagatud vastutuse eest. Me peaksime mõtlema rohkem mitte traditsioonilistele ametitele, vaid nendele, kes toetavad neid traditsioonilisi ameteid. Mis ei tähenda seda, et seda tööharu ei peaks olema, vaid juba nüüd võiks hakata vaatama koguduse olukorrale.

Üldiselt on väga hea, et sellised üritused nagu TED Advisory toimuvad, siin näeb väga palju uusi inimesi, saab luua uusi kontakte, arutada erinevaid asju kolleegidega divisjonist või peakonverentsist või unioonist, mis aitab väga palju ja annab uusi ideid.

Jaanus-Janari Kogerman: OneVoice27 projekti jaoks on järgmise aasta ettevalmistav raamat Taanieli ja Ilmutuse raamatul põhinev raamat, millest 50% on Piibli tekstid ja 50% on kommentaar, ilmselt kõigi oluliste prohvetlike kaartide ja muuga. Peakonverents eraldas selleks 27 miljonit dollarit, kogu OneVoice27 tarbeks, millest pool kasutavad nad ise ära ja teine pool läheb divisjonidele jagamiseks. Üks osa sellest, kuidas nad seda kasutavad või divisjonid peavad kasutama, on sellesama raamatu trükkimiseks. Siis tuli muidugi põnevaid lugusid ja inspiratsiooni erinevatest piirkondadest ja sellega ka arusaam, et me isegi enda divisjoni põhjal ei saa kopeerida erinevaid kohtasid. Meil oli näiteks üks ettekanne olukordadest, mida me ei taha, et kogudustest oleks ja kuidas neile siis reageerida.

Andres Ploompuu: Ma olin adventmisjonis, see oli ainus, millest osa võtsin. Ma arvan, et seal oli sisukas arutelu. Kuna adventmisjonis toimus meie divisjonis juhivahetus, siis räägiti palju sellest, mida eelmine juht oli teinud, tehti kokkuvõte. Räägiti hästi palju koguduste rajamisest ja taasrajamisest. Kõik unioonid tegid väikese kokkuvõtte protsessidest, mida nad Anthony ajal olid algatanud, ja siis anti tagasisidet, kuidas edasi minna. Ma arvan, et kõige olulisem osa sellest koosolemisest oli vestlus, arutlesime üsna põhjalikult mõningate kitsaskohtade üle ja selle üle, kus me Euroopas omadega praegu asume. Selle tulemusena tajume paremini, mis olukorras me kõik koos oleme, mis suunas edasi liigume ja kuidas peaksime asju võibolla teistmoodi tegema. Mulle väga meeldis see juhtimine, mis seal oli. Meile anti üsna palju sõna. Viimati kui me Advisory’l olime, siis me kurtsime, et dialoogi sisuliselt ei olnud. Advisory oli siis suures saalis istumine ja kuulamine, aga seekord anti tagasisidet ja üsna julgelt – inimesed, kes on kokku tulnud, on juhtivametnikud ja nad ei ole tulnud lihtsalt klassi istuma, vaid nad tahavad kaasa arutada, kuidas praktiliselt asju teha. Seda võeti kuulda ja minu meelest oli see Advisory hulga parem. Klassid olid väiksemad ja dialoogi oli rohkem, oli tehtud hea muudatus. Mina jäin rahule, väga asjalik oli ja aeg seal läks ruttu.

David Nõmmik: Ma olen väga tänulik, et nii paljud Eestist käisid, ja just tööharujuhid. Mina käisin kolmes grupis: adventmisjon, PARL ja pastorite teenimistöö, kus ma lõpuni olla ei saanud, sest pidin koju tagasi sõitma. Kui võtta kõik need kolm tööharu, siis mulle isiklikult meeldis kõige rohkem, kui meid jagati gruppidesse, et arutada ja jagada kogemusi. Peakonverentsi poolt tulev info oli mulle tuttav tänu sellele, et ma käin nendel divisjoni koosolekutel, kus need asjad jutuks tulevad. Väga huvitav oli ka PARLis, kui esimehed jagasid oma presentatsioone, mis toimub nende unioonides ja kuidas on olukord seal usuvabadusega. Mind väga üllatas Rootsi olukord, kus tulid välja uued seadused. Rootsi adventkoguduse seltskond on numbrites küllaltki väike ja ei tea, kuidas olukord seal laheneb. Üldiselt tegutsetakse selle nimel, et usuvabadus meil kestaks. Hea loeng oli Mary Jo Vollmerilt. Ta rääkis toksilisest stressist, mida see tähendab ja kuidas sellest välja tulla. Tema ka rõhutas, et kahjuks on adventkoguduseski sellised inimesed, kes teevad palju lärmi ja haiget teistele. Ta tõi esile, et me armastame rääkida tõest, adventkogudusele on tõde väga oluline, aga kui me läheme suhete tasandile, siis meil on väga palju õppida, et see tõde meid tõesti teeks vabaks ega teeks haiget.

Aga üldiselt mulle veel meeldisid väga suhtlemise hetked, kuulata, kuidas teistel läheb ja millised mured kuskil on.

Aiki Pärna: Mulle väga meeldis meie algus ja kogu peretöö osakonna juhi Kareni (Karen Holford, toim) teema. Et inimesed saaksid kõigepealt ise aru, milline on Jumal ja milline on Tema armastus, et seda siis jagada. Inimestel on väga moonutatud pilt Jumalast, aga oluline on see, et see suur armastus, mis kirjas on, tegelikult ka välja paistaks. Ta sidus kaks mõtet: kuidas me peaksime nägema suurt pilti ja ise sinna sulanduksime. Ma mõtlesin saata ka lastetöö tegijatele linke materjalidega. Karen jagab igasuguseid asju, näiteks käeline tegevus oli meil ka kavas. See aitab keskenduda ja kui päriselt rebid selle meisterdatud südame katki ja mõtled kellegi mure peale, siis tuleb sellega ka emotsioon. Tal on lood päris elus ja see kõik on seda võimsam.

Marge Randlepp: Esimese päeva hommikupalvuse tegi meile Daniel Duda, kes rääkis, et tegemist ei ole mingi kõrvaltööharuga (laste- ja peretöö, toim), vaid kõik, mis peredes toimub, on alustala sellele, kuidas kristlust läbi elatakse. Ta julgustas, et me kasvatame ikkagi tulevast põlvkonda. Meil on Eestis jaotatud pere- ja lastetöö kahe inimese peale, mina keskendun rohkem paarisuhtele ja Aiki lastele, aga paarisuhte teemat siin palju ei puudutatud. Peakonverentsist oli üks inimene kohal, kes tutvustas materjale, mis on näiteks https://children.adventist.org/. Seal on päris palju materjale alustades lastelauludest, palvenädalaloengutest jm.

Mina sain ka väga inspireeritud teemast lahkus vs kaastunne, millest Karen Holford rääkis, ja mõtlesin, et järgmine paarisuhte saade võikski sellest teemast ka olla. Karen on alati lahke olnud materjalide jagamisega. Palju oli juttu lastele mõeldud piibliõppematerjali “Alive in Jesus” materjali tõlkimisest. Peakonverents saab ka aru, et me oleme väike divisjon ja et kui muuks jõudu ei jää, siis keskenduge sellele. Ja tulid ka teiste riikide mured tõlkimisega välja.

Kaile Tuvi: Minu jaoks oli kõige väärtuslikum saada inimestega kokku ja suhelda, rääkida rõõmudest ja muredest ning lihtsalt tuttavaks saada, et keegi ei ole lihtsalt nimi kuskil divisjoni lehel, vaid ma päriselt tunnen seda inimest. See on kõige suurem väärtus minu meelest nendel kokkusaamistel. Me käisime Serbias Euro Dream trükikojas ja seal on ka videostuudio. Oli tore näha sealset tööprotsessi, kuidas raamatute trükkimine seal käib või kui suur see ala neil on. Videostuudio oli selline, mis on tehtav igal pool, kasutati lihtsaid vahendeid. Intervjuud nad pigem teevad kuskil õues ja inimeste kodudes, liiguvad palju.

Eriti kui tihti käia, siis hakkavad mingid asjad korduma. Loomulikult peamine rõhk peakonverentsilt oli OneVoice27 projekti tutvustamine ja innustamine, et iga riik mõtleks, kuidas seda septembrit 2027 kasutada ja kuidas see iga inimeseni võiks jõuda.

Naisteteenistuse juures tuli selline maa peale tagasi tulemise tunne, et me oleme nii pisikesed ikka. Keegi ütles ka, et üldiselt maailmas on adventkoguduses 70% naisi, mis on väga ülekaalukalt rohkem kui mehi, aga kogu maailma adventkogudusest moodustavad Euroopa adventistid sellest ainult 1%. Maailma vaatest on see olematu piirkond tegelikult. Tore on muidugi kuulda neid kogemusi, mida naised teevad üle maailma.

Meeri Pajula: Minu jaoks oli see esimene Advisory ja esimene koht, kus ma päriselt sain kokku teiste meie divisjoni tööharujuhtidega. Noortetöö arutelu oli meil päris intensiivne, meil oli väga palju teemasid. Olid üldised teemad, jutuks tuli ebatervislik stress, vägivald ja seksuaalsus ning seda just noortetöö vaatest, et kuidas noorte puhul seda kõike tähele panna, kuidas koguduses neid teemasid tõstatada ja kuidas need noori mõjutavad. Lisaks tehti ettekandeid erinevatest programmidest või algatustest nagu näiteks iCOR ja Catalyst. Loomulikust rääkisime ka sellel suvel toimuvast AYC-st. Rõhutati ka OneVoice27 projekti. Minu jaoks oli infot palju. Nüüd me siis vaikselt hakkame terve divisjoni noortetöö kambaga ennast otsast koolitama ja otsustama, milliseid algatusi võtta ja milliseid jätta.

Kommunikatsioonivaldkonnas ma teadsin inimesi vähem, kohtusin esimest korda ka divisjoni kommunikatsioonitöö juhtide Vanesa ja Joega. Kommunikatsiooniteemadest peamine asi, mis mulle kõlama jäi, oli Hope Channel. Eestis meil praegu seda ei ole, aga väga palju selle tegevustest räägiti. Rääkisime ka kriisikommunikatsioonist, sest divisjonile on valmistatud kriisikommunikatsiooniplaan, millest lähtuda, kui koguduses juhtuvad kriisid. On äge näha, et meie koguduse kuvandi loomisega ja sõnumite levitamisega tegelevad väga pühendunud ja andekad inimesed ja et me Eestis oleme ka selle suuna tõsisemalt ette võtnud ja sellele strateegiliselt mõtleme.

Hele Kulp: Hingamispäevakool on meil natuke kitsaks ära vajunud. See on jäänud Piibli teoreetilise õppimise kohaks ja seda tahetakse kohe kindlasti muuta. Eks see ole muidugi algusest peale selline olnud, et on osadus, misjon ja kõik sellised asjad, aga materjalid ei ole seda toetanud ja see materjal on liiga suuremahuline. Tuleb mõelda läbi, et hingamispäevakool ei oleks ainult Piibli õppimine, vaid isiklik areng ja et inimesed saaksid aru, miks nad seal käivad. Kindlasti on see misjonitöö. Seda ka rõhutati, et Jumal on igale ühele andnud kutsumuse ja kui me seda ära ei tunne või sellest rõõmu ei tunne, siis on meie vaimulikkusest ikkagi midagi puudu. Me ei tunne rõõmu, me teeme asjad ära, aga et seda ka jagada teistega... Mitte et see pole misjonikäsk käsuna, vaid see oleks meie südamesse kirjutatud nagu tegelikult kõik käsud. Me pidime igaüks tegema ettekande ja mina jäin viimaseks. See oli nii imeline, kuidas mind vastu võeti ja plaksutati isegi selle peale. Ma jagasin mõtteid isikliku töö osakonnast ja seda, mis me oleme teinud.