Tiina Rätsepso: Kui Jeesus kutsub, siis on targem lihtsalt minna ja mitte tagasi vaadata

Möödunud suve noortelaagris paiskas Soome noortejuht Mikael Takamaa pärast oma hingamispäevast jutlust välja reklaami, et Soome jüngerlusprogrammis Arise, mis on alguse saanud Austraaliast, saab esimene eestlane osaleda poole hinnaga. Laagris olnud inimestest enamus kuulis sellest programmist esimest korda, nii ka Tiina, aga tema teadis kohe, et see on tema tee. Kuidas Tiina kolm päeva pärast laagri lõppemist end juba Helsingi-laevalt leidis ja mida ta kolme kuuga õppis ning koges, sellest rääkis ta Averonika Beekmannile. 

Lähme tagasi eelmise suve noortelaagrisse, kui Mikael rääkis programmist Arise ja tegi üleskutse sinna minna. Sul ei olnud sel hetkel edasisi õpinguplaane.

Kui sa ütlesid, et mul ei olnud plaani kooli osas, siis see on täitsa tõsi. Ma olin kevadel lõpetanud gümnaasiumi ja terve suve ma ei teadnud, mida edasi teha. Siis see oligi noortelaagris, kohe alguses, kui mul tuli tugev tunne veel selle pärast palvetada. Koolid on augusti lõpus kõik sisseastumiskatsed ära teinud. Mis minust edasi saab? Ja siis ma lihtsalt tundsingi vajadust palvetada selle pärast. Ja ma palvetasin ja siis hingamispäeval peale teenistust hakkas Mikael sellest programmist rääkima.

Ka mu sõbrad teadsid sellest palvest. Nad ütlesid, et kuule, see on ju täpselt sinule.

Minu esimene tunne oligi, et see on midagi minule, see on palve vastus. Ka mu sõbrad teadsid sellest palvest. Nad ütlesid, et kuule, see on ju täpselt sinule. See mõte ei olnud ainult minu peas. See oli kinnitus ka teiste poolt. Aga ma ei teadnud midagi, mis seal on, kuidas see käib, kui palju seal on inimesi.

Räägi nüüd veidi oma kogemuse põhjal, mida see programm endast kujutab. Ja missuguste ootustega sina sinna läksid?

Ma ei mäleta seda, mis ma mõtlesin sel ajal, aga ma arvan, et osadus oli esimene mõte, kui ma tagantjärgi mõtlen, mida ma just sel hetkel ka tundsin, et ma vajan. Me kõik ju otsime inimesi, kellega me saame jagada elu ja ühiseid mõtteid. Noortel on ka üleminekuperiood, kui sa ühe kooli lõpetad ja sa ei tea päris täpselt, mida teha, siis see ongi koht, kuhu minna, kus õppida ja tunda osadust.

Nii et sa läksid Soome selliste mõtetega, et uurida enda suhet Jumalaga ja tunda osadust teiste inimestega. Sa pidid väga kiiresti asjad pakkima, et juba kolme päeva pärast peale laagrit teele asuda.

Ma arvan, et see oli Jumala kutse. Laagris oli ka üks Mikaeli teemasid see, et kui Jumal ütleb mine, siis sa lähed, siis sa enam ei küsi. See meenutab mulle lugu Luuka 9. peatükist (salmid 57–62), kus Jeesus kutsub jüngreid, aga mitmed ütlesid, et nad peavad selle ja selle enne ära tegema. Kui Jeesus kutsub, siis on targem lihtsalt minna ja mitte tagasi vaadata. Kui see on tõesti Jumalast, siis Jumal õnnistab sind sellel teekonnal. Ja no praktiliselt siis... ma ütlesin Mikaelile, et ma huvitun sellest kohast ja ma tahaksin sinna minna. Et ma tunnen, et see on just see, mida ma pean tegema. Ta helistas neile inimestele, kes seda kursust korraldavad seal Soomes, ja nad tegid minuga intervjuu.

Sel hetkel oli tegelikult registreerimine lõppenud. Aga samal päeval paar tundi hiljem esitasin enda avalduse ja vastasin küsimustele. Pidin paari inimesega veel suhtlema, et nad saadaksid korraldajatele minu kohta soovituskirja. See kõik pidi väga kiiresti toimuma.

Ma arvan, et osadus oli esimene mõte, kui ma tagantjärgi mõtlen, mida ma just sel hetkel ka tundsin, et ma vajan.

Intervjuus korraldajad küsisid, et miks ma tunnen, et peaksin programmis osalema, ja nad arvestasid minu vastusega ja sellega, et ma mõni tund tagasi ei teadnudki sellest kohast. Siis ma sain rääkida enda palvekogemusest.

Räägi enda reisipäevast veidi.

Läksin laevaga Helsingisse ja sealt rongi peale. Sinna on umbes 2,5 tundi rongisõitu. Kirjutasin emale, et kõik on hästi, kõik on korras, ma olen teel sinna. Ma ütleks, et see tundus natuke nagu uni. Mõtlesin, et kuidas see saab reaalne olla. See ei tundunud väga reaalsena, aga siis ma jõudsin kohale ja nägin kohe teisi õpilasi, kes tulid selle sama rongiga, ja ka sealseid vabatahtlikke, kes meid peale võtsid. See oli ilus suvepäev.

Nüüd sa olid Soomes kohal ja hakkas pihta. Aga mis siis täpsemalt pihta hakkas?

Esimesed paar päeva ei olnud veel päevakava, meil olid tutvumisasjad, paar tutvumisklassi ja siis järgmisest nädalast oli päris kava: hommikul äratus, siis hommikusöök, siis enda mingid ülesanded – kes pidi köögis aitama, kes pärast sööki koristama, siis oli ülistus, igal hommikul tegid seda erinevad inimesed, ja ka mõtisklus. Ja siis olidki tunnid, neli tundi. Siis oli kas vaba aeg või ühised tegevused, kuhu saime kutsuda kogukonna liikmeid, need olid aktiivsed tegevused, näiteks jooksmine, ronimine, Piibli õppimine, kudumine, lauamängud, sellised asjad. Või siis me läksime kogukonda aitama, käisime ukselt uksele või läksime linna peale inimestega kontakti otsima. Selline oligi põhiline päevakava.

Missugune neist punktidest sulle kohe meeldis ja missugune tekitas natuke tunnet, et ei tea, kuidas ma sellega hakkama saan?

Ma mõtlesin kohe ausalt, et see välja minemine, minna inimeste ukse taha – paljudel on negatiivne tunne ja mõte selle kohta, et mis mõttes nüüd tulevad mind segama, ja mida inimesed minust arvavad ja kõik sellised mõtted. Aga tuleb lihtsalt minna Püha Vaimuga ja isegi kui mõnel päeval ei tahtnud minna, siis lõpuks oli see ikkagi hea kogemus.

Kõige rohkem meeldis hommikune ülistus, ma olin ka ühes ülistusmeeskonnas. See oli alati tore, me saime eelmisel õhtul või paar õhtut enne kokku, arutasime, mis laule võiks laulda ja harjutada. See oli meie enda väike grupp. Kui sul on enda grupp, kellega ülistust ja muusikat teha, siis see on väga tore.

Räägi veidi nendest tundidest. Kas need olid nagu koolitunnid, kus pidid konspekteerima?

Meil olid erinevad õpetajad ja erinevad teemad. Läbiv teema oli terve Piibel põhimõtteliselt.

Õppisime, et Piibel on üks tervik, see on üks lugu. Ei saa öelda, et üks teema ei ole selle tervikuga seotud. Lisaks sellele olid praktilisemad teemad, näiteks kuidas jagada oma usku, kuidas viia läbi piiblitundi; isegi rahaga seotud teemad: kuidas enda vahendeid, mida Jumal sulle annab, igapäevaelus kasutada. Ja siis kirikuajalugu, mis oli minu lemmik. Siia alla läksid Ilmutuse ja Taanieli raamatu teemad, et kuidas need kajastuvad päris kirikuajaloos. Kõik need teemad on omavahel seotud, kui hakkad seda põhjalikult vaatama.

Saan aru, et erinevate tegevuste jaoks olid teil seal ka erinevad grupid?

Jah, üks oli ülistuse grupp, siis teine oli see grupp, kellega me pidime nagu tegema majapidamise- ja kodutöid.

Kas teil olid ka teises tähenduses kodutööd, et pidite järgmiseks tunniks midagi läbi lugema või ette valmistama?

Jah, meil oli vaja lugeda neli raamatut, mis olid kohustuslikud, ja siis oli veel lisamaterjali lugeda. Need olid nädalate peale ära jaotatud, pidime saama oma grupiga kokku ja loetu üle arutlema. Ma pean tunnistama, et ma alati ei jõudnud lõppu raamatutega, aga saan neid nüüd järjest lugeda. Raamatud pidime ise kaasa võtma või sai neid internetist lugeda. Need raamatud olid ette teada.

Lugesime „Tee Kristuse juurde“, ma ei olekski arvanud, et see on nii hea. Võibolla on eriti nooremate seas eeldus, et see ei ole huvitav, aga Ellen White’i raamatud on väga head.

Ma ütleks, et see tundus natuke nagu uni. Mõtlesin, et kuidas see saab reaalne olla.

Siis oli üks Ty Gibsoni raamat, „A God Named Desire“, see räägib Jumala loomusest ja sellest, mida inimesed pärast pattulangemist tegelikult vajavad – armastust. Lugesime ka Gregory Boydi raamatut „Letters from a Skeptic“ ja Clifford Goldsteini „1844 Made Simple“.

Kas ma kujutan ette õigesti või mitte, et kogesid seal palju ahhaa-momente?

Kui me loeme Piiblit, siis meil ikka tuleb selliseid momente ja neid tekkis nii palju ka nende kursuste jooksul, aga kui ma peaksin neid loetlema, ei suuda ma nimetada ühtegi. Ma arvan, et see on üldine mõtteviis, eluviis ja kuidas me koguduses koos käime ja kõik see kokku. Ma ei saa sulle öelda, et oluline on see, see ja see, vaid see on lihtsalt elu.

Sa oled koguduse liige olnud juba viis aastat. Kui vaatad nüüd neid eelmise aasta kolme kuud, kui sa Arise kursusel osalesid, siis kas tajud, et sinu mõtteviisis oleks midagi muutunud? Kas oskad mingit suundumust sõnastada?

Ma ütleks, et selle kolme kuuga ma mõistsin Jumala armastust enda vastu palju rohkem ja ma tegin ka jutluse selle kohta Türil. Lihtne on öelda, et Jeesus armastab sind, Jumal armastab sind, aga nagu Ty Gibson ütles, et sa meeldid Jumalale. See ei ole üldine armastus – kuigi Jumal on armastus, Ta armastab kõiki, Ta armastab ükskõik keda, Ta ei saa mitte armastada –, vaid see, et Ta valib sinu. Ma olen jõudnud enda eluga siia ja Jumal otsib minuga suhet ja kui Ta vaatab, mida ma teen koos Temaga, siis Ta naeratab. See on palju lähedasem kui see, et ma viskan armastust sulle ja talle, vaid see on individuaalne suhe ja Ta näeb meid igaühte.

Ma arvan, et ükski inimene ei tule sealt tagasi niimoodi, et ta on üleöö muutunud ja ta on nagu öö ja päev, vaid et mingid asjad jäävad sulle külge ja mingites asjades võibolla muutud märgatavamalt, teistes võtab arenemine natuke kauem aega, mis on täiesti normaalne. Oluline on usaldada Jumalat, et sa oled paremaks saanud ja milles on veel arenguruumi, siis ka see usalda Jumala kätte ja mitte alla anda.

Kuidas sul seal teistega suhted edenesid? Kas teil oli ka väljaspool õppe- ja tööaega suhtlemist? Elasite ju kõik ühes linnakus.

Alguses olid kõik võõrad ja introverdina ma kohe ei rääkinud ka kõigiga, aga nädalate ja kuude jooksul toimub muutus ja ma läksin avatumaks. Jaa, me tähistasime koos sünnipäevi ja meil olid tüdrukute õhtud ja poistel olid poisteõhtud. Seda eluviisi on nii raske tahta tänapäeva elus, meil on kõigil enda töö ja kool ja kõik tegemised ja me ei saa oodata sedasama. Aga võiksime oma igapäevaelus kindlasti rohkem suhelda, leida ühiseid aegu, et teha tavalisi asju, minna näiteks jalutama, teha koos trenni, teha koos süüa. Me võiksime rohkem kokku saada. Kindlasti tuleb ka leida inimesed, kellele see sobiks, osadel on mitu kuud ette ära planeeritud ja on nii kiire. Aga ma ei mõtlegi, et me peame midagi hullu suurt tegema, vaid lihtsaid asju koos teha.

Kui õppejõud olid seal kauem, siis saime ka nendega koos aega veeta. David Asscherickile meeldib näiteks linde vaadelda. Kui ma käisin metsas, siis nägin seal üht händkakku, sain talle seda rääkida ja oma avastusest videot näidata, aga kui tema läks, siis ta kahjuks ei näinud teda.

Seltskond oli väga rahvusvaheline, seal oli erinevaid aktsente ja söömiskombeid, aga lõpuks ei pööra sellele nii palju tähelepanu, sest sul on nii palju suurem ühine asi.

Kui nüüd kellelgi tekib mõte, et ta tahaks samuti sellele kursusele minna, mis ta siis peaks tegema? Kas sa soovitaksid minna?

Soovitan kindlasti kõigile inimestele, kindlasti noortele, aga samas seal ei ole mingeid vanusepiiranguid. Kui sa tunned, et sul on anda kolm kuud oma elust, ja sa tunned, et sul on vaja vaheldust, siis guugelda Arise Finland, seal on väga põhjalik informatsioon. Ja kindlasti ma pean ütlema, et peaks olema piisavalt hea inglise keele oskus, samas võib õppida ka programmi ajal. Arvestada tuleb ka sellega, et on õppetöö ja siis ei ole niimoodi, et kui õppepäev saab läbi, siis magad ühikas ja loed oma kodutööd; ülistused ja kõik muud asjad lähevad sinna juurde ja sa pead iseenda aega planeerima, kuna graafik on päris tihe. Igal nädalal peab ka viis piiblisalmi pähe õppima ja siis järgmisel nädalal on nende peale test.

Kui kursus lõppes, siis said pidulikul jumalateenistusel ka tunnistuse.

Jaa, sinna on kirjutatud minu nimi ja et olen läbinud Arise Finland jüngerluse programmi. Jüngrid õppisid ja elasid koos ka koos Jumalaga. Nad andsid ka kogukonnale, nad kuulutasid Jeesuse sõnumit. Kui me käisime väljas, siis see oligi see osa.

Sa olid esimene eestlane selles programmis ja said seetõttu osaleda 50% soodsamalt.

Jaa, ma olin pioneer. Järgmised paar eestlast saavad 25% soodsamalt, see tuleb lihtsalt läbi rääkida. Mu kogudus toetas mind rahaliselt. Pean ka ära mainima, et kui keegi tahab Austraaliasse minna, siis see maksab sama palju, transport on lihtsalt kallim.

See kursuse nimi on Eelija loost, kui Jumal ütles, et tõuse üles ja mine. Seal räägiti, kust see nimi on pärit. Selle programmiga ei ole sellist eeldust, et peaksid minema teoloogiat õppima. Samuti saab jääda sinna vabatahtlikuna abistama järgmiste lendude mentorina või piiblitöölisena. Osad läksid edasi õppima ärindust või mida iganes, paljud läksid tagasi oma tavatöö juurde. Ei olnud eeldust, kes sa pead olema enne seda või pärast seda programmi.