Möödunud nädala neljapäeval viisin oma auto autoelektriku juurde. Starter hakkas otsi andma – auto käivitumine oli kui loteriivõit. Esimesi vanadusmärke ilmutas starter juba kevadel, aga elektrik soovitas veel natuke oodata. Taeva inglid hoidsid asja üleval just niikaua, kui suur suvi läbi, kõik kaugemad sõidud tehtud ja me jälle kodus olime.
Küsimus, et kuhu viia, jäi ära, sest Kalju on ainus autoelektrik, keda ma Kuressaares tean olevat. Mugav on see, et Kalju töökoda on mu kodu lähedal – nii jala kui autoga umbes 2 minutit minna. Kalju töökoja juures olev väike parkimisplats oli autosid umbselt täis, nii vähemalt tosina jagu. Astusin töökotta ja küsisin Kaljult, kas need on kõik tema järjekord? Kalju kinnitas, et on ning põrandal pikas rivis seisvatele generaatoritele ja starteritele osutades lisas, et need seal ka. Ei mingit masu Kaljule. Kui heal ajal oli tal palju tööd, siis nüüd masu ajal veel rohkem, sest igaüks enne mõtleb, kui läheb kohe poodi uut kallist juppi ostma.
Enne oma mure ärarääkimist pärisin Kaljult, milles asi – kas ta on tõesti ainus autoelektrik Kuressaares või ei usaldata enam kedagi teist? „Ei tea,“ väitis Kalju. Et ta on juba vaikselt pensionieale lähenevas vanuses, küsisin, kas tal mantlipärijat ka on, kes töökoja üle võtaks ja sama tublilt jätkaks? Kas tal näiteks mõne abilise-selli pidamise mõtet pole ka peas?
„Ei ole sellist meest,“ ohkas Kalju. Keegi ei viitsivat. Ametkooli poisid käivat vahel praktikal, aga polevat neil sellist huvi. Poiste õpetaja olevat nentinud, et kui kolmekümne õpilase hulgast kolmest asja saavat, siis olevat hea küll.
Kaljul on kahju küll: seadmed on kõik olemas, püsiklientuur ja maine ka – oleks ainult, kes jätkaks! Kui peaks pühendunud töömees olema, ei ole karta, et töö ja leiva puudust tuleb.
Käinud suvel üks põhjanaabrist suvesaarlane seletamas, et meil siin olevat kõik alles lapsekingades – kui miskit katki, siis parandame ja näeme vana asjaga vaeva. Neil seal põhja pool pandavat ikka kohe uus varuosa peale ja kõik! Paari nädala pärast olnud see sama mees hädaga ukse taga. Tal minevat juba kolme tunni pärast Kuivastust praam ning piletid Tallinnast Helsingi laeva peale ka juba olemas, aga autol starter katki. Poes kohapeal uusi pole, ainult tellimisel. Kas Kalju saab aidata?
Kalju remontis mehele starteri samas kohapeal ära ja sell oli kolme tunni pärast juba Kuivastus praami peal! Ei jõudnud põhjanaaber Kaljut ära kiita ning järgmisel korral tagasi tulles oli kallimat sorti pudeliga ukse taga. Otse loomulikult on Kalju remonditud starterid palju vastupidavamad asjad, kui kusagil tehases masstoodanguna kapitaalremonditud alternatiivid.
Ma ei tea, millest see nüüd oli, aga järgmise päeva hommikul oli mu Opeli starter maha võetud. Kalju näitas mulle riiulil seisvat autolammutusest toodud samasugust starterit, mille abil ta minu oma korda pidi tegema. Tal oli just selline olemas! Ja juba reede õhtul sain ma oma korras auto kätte. Kõik kokku koos vana maha ja uue pealepanemisega maksis kolm korda vähem kui pelgalt kapitaalremonditud alternatiivvaruosa poeletil.
Ma võitsin tänu sellele, et leidub veel keegi inimene, kes kõigi ostjate ja müüjate ja vahendajate keskel tööd teeb. Kasutab oma aastatepikkust kogemust, nuputab, käib autolammutustes jubinaid kogumas ja muudkui nokitseb. Ei ole tal töö lõppu näha. Ja teeb hunniku kasu kõigile oma kundedele.
Targalt mehelt Saalomonilt leidub Õpetussõnade raamatus lähestikku paar head sõna sellise teguviisi kohta: „Kes oma maad harib, saab külluses leiba, aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust. Ustav mees saab suure õnnistuse, aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta“ (Õp 28:19, 20).
„Pane tähele oma lammaste seisukorda, tee karjad oma südameasjaks, sest varandus ei kesta igavesti, või kas kroongi püsib põlvest põlve? Kui rohi on kadunud ja ädal on tulnud nähtavale, kui mägedelt on hein korjatud, siis on sul tallesid riietuseks ja sikke ostuhinnaks põllu eest. Ja sul enesel on küllalt kitsepiima toiduks, toiduks su perele ja elatiseks su teenijaile“ (Õp 27:23–27).
Ma tervitan siinkohal kõiki noori inimesi, kes sel aastaajal alustavad või jätkavad oma kooliõpinguid. Õppige usinasti! See on hea. Ja kujundage harjumust anda endast alati parim. Uskuge mind, see tuleb kasuks – mitte ainult teile endile, sest siis teil on võimalik paljudele inimestele kasulik olla (Uu-uu, issi räägib!).
Ma ikka kuulen, et nii mõnigi noor inimene valib ametikooli või ülikooli minnes eriala selle järgi, millega oleks võimalik kindlat „pappi“ teenida. Üksvahe olid kõik majanduserialad hirmus popid. Kel vähegi teravat mõistust, tahab juurat õppima minna. Seal on ikka tugev konkurents vabadele kohtadele. Ega ei teagi, kas suuremal osal mõlgub meelel võimalus end teostada või hoopis kenad šansid suuremat raha teenida.
Igatahes, mis iganes motiividega, andke, noored inimesed, kõik, minna! Õppige mida iganes! Teadmiste omandamine, vaimu teritamine ja kogemuste omandamine on must be ühe Jumala loodud inimese jaoks.
Halb on vaid see, kui neid väheks jääb, kes tahavad tööd tehes lisaks pea-käed ka tööle panna. Paljudele tundub, et „lihtsa“ töö tegemine näitab saamatust. Või et niiviisi ei ela ära. Võib-olla ka mitte, kui rahulduda keskpärase või kehva pingutusega ning üldse mitte püüeldagi oma ala meisterlikkuse poole.
Nii mõnedki hea käsitööoskusega inimesed niipea, kui neil nende töö hästi välja tuleb ja nende töö nõutud on, lakkavad sedamaid töötamast, laiendavad tegevust ning hakkavad vahendama neid, kes sama asja poole kehvemini teevad. Seejuures pole nad ise suuremat sorti juhid ja pole neil ka ärivaistu. Ei ole neil siis rõõmu, rahulolu ega ka loodetud jõukust.
Mõned aastad tagasi Inglismaal elades nägin ma seda, kuidas sealses ühiskonnas oli vähenenud praktilise tööoskusega inimeste hulk kriitiliselt väikseks. Inimesed olid valmis (kui mitte öelda sunnitud) maksma kõrget hinda paljude tavaliste oskustööliste teenuste eest. Näiteks valitses tohutu puudus torumeeste järele. Tavalise paari ruutmeetri köögiseina plaatimine maksis terve varanduse. Ühe pisikese räästalaua vahetamine oli tõsine väljaminek. Üleriigilise ajalehe esikaaneuudis oli ülikooliprofessorist, kes vahetas ametit ja asus tööle gaasiballoonide vahetajana, teenimaks mitu korda suuremat palka kui seni. Olukorda leevendas väheke Poola liitumine Euroopa Liiduga, misjärel riiki voolas tuhandeid tõsiseid praktiliste oskustega töömehi.
Ma kordaksin neid eelpooltoodud Saalomoni sõnu: „Kes oma maad harib, saab külluses leiba, aga kes tühja taga ajab, saab külluses vaesust. Ustav mees saab suure õnnistuse, aga kes ruttab rikkaks saama, ei jää karistuseta“ (Õp 28:19,20).
Noored inimesed, kui te mõtlete oma elukutse peale, pange tähele seda Piibli tarkust! Ja miks ainult noored? See kehtib kõigile. Võimud vahetuvad, majandusolud muutuvad, suhted ja sidemed katkevad. Ühel tublil meistrimehel võib olla neist midagi püsivamat.
Ustavus, püsivus, soov teha midagi ja hästi. See toob suure õnnistuse. Aga kes tühja taga ajab ja ruttab rikkaks saama, sellel küll kestvat tulemust ei ole.
In English