Tunnen ennast tihti, nagu oleksin vangis. Ma ei oska seda tunnet seletada ega tihti ka põhjendada. Kuid vahel on siiski neid hetki, kus ma suudan sellest tundest justkui vabaks rabeleda, vabaks joosta. Täna ma sõna otseses mõttes jooksin ennast vabaks. Parkisin auto Tamula järve äärde ning võtsin sammud ümber Tamula kulgevale rajale. Jooksin, nagu põgeneksin millegi eest, nagu oleks mind äsja puurist välja lastud, ahmides hiliskevadist värskust ning äsja niidetud muru magusat lõhna, nautisin päikest, paitavat tuult, looduse tasaseid sahisevaid hääli, tärkavat rohelust. Tundsin, et olen vaba. Kõik mured, kõik koormad, kogu painav vastutus, vastamata jäänud küsimused, elu haigetsaamised, keerulised suhted, kõik olid tol hetkel kadunud, ära pühitud. Olin vaid mina ja see täiuslik keskkond ning sõna otseses mõttes edasiviiv liikumine.
Sellistel täiuslikel hetkedel küsin vahel eneselt: miks on elu vahel nii ängistav, miks on inimestevahelised suhted nii keerulised, miks on üldse inimesed nii keerulised? Vahet pole, on nad kristlased või mitte. Miks me ei võiks lihtsalt armastada, teineteisele komplimente teha, hästi läbi saada? Lapsepõlves tundusid täiskasvanute probleemid kuidagi nii võõraste ning kaugetena, lausa ebaolulistena. Tol hetkel oligi tähtis, et saaks aga välja mängima minna ning nelja tuule suunas õhtuni hullata. Tolles vanuses ei osanudki muretseda, siis sai tõesti elatud ja sellest siirast rõõmu tuntud, hoolimata sellest, et vahel sai ka pahandusi tehtud, sest ega mina ei teadnud, et tädi põõsastesse peidetud pudel petrooleumi oli väärtuslik kraam, mida niisama lõbu pärast põletada ei sobinud.
Mis on saanud sellest rõõmsast lapselikkusest, mis kõik mured kiiresti ära unustas? Nüüd peame ennast kristlasteks, aga kas oleme sellepärast kuidagi paremad? Vahel mulle tundub, et ma ei tahagi teada, mis on see ideaal, see kõige õigem, see kõige parem, sest reaalsus jääb sellest täiuslikkusest lihtsalt nii palju maha. Miks on nii, et ümber Tamula joostes võin tunda ennast vaba ja õnnelikuna, samas kui kirikus istudes võin tunda, et olen justkui kinni seotud, organisatsiooni vang? Oma täiuslikkuse tagaajamisega oleme unustanud hoolida ja armastada, mida see maailm, minu arvates, vajab kõige rohkem. Või teine oluline valdkond — ilu tajumine. Me teame hästi, mis on ilus ja mis mitte. Me oskame seda näha ja oskame sellest rõõmu tunda. Kui hiljuti sõpradega autoostu teemadel vestlesin, siis jäi seal domineerivaks mõtteks praktilisus, ratsionaalsus. Kuid millegipärast enamus otsuseid meie elus pole sugugi ainult seotud praktilisuse või ratsionaalsusega. Me tahame enamalt jaolt sõita mitte lihtsalt praktilise autoga, vaid ka ilusa autoga. Inimesed ei vali ametit vaid sellepärast, et see on praktiline, või abiellu, sest see on ratsionaalne otsus, või tegele spordi, erinevate hobidega ja muuga vaid selle praktilisest väärtusest lähtudes. Meie elu on täis asju, mille kohta võime öelda, et need on meil olemas lihtsalt sellepärast, et need on „ilusad“, me „armastame“, meile lihtsalt „meeldib“.
Seega, olla kristlane ei tähenda minu jaoks kindlasti vaid 28 põhitõde, õigete ja valede asjade vahel vahet tegemise oskust. Siis oleks võinud Jumal mind robotiks teha. Oleks Jumalal samuti lihtsam. Ei... minus elab vaim, mis on oma olemuselt palju loovam ja elavam, täis erinevaid tundeid ja emotsioone, mis hindab ja väärtustab ilusat sõna ja õitsevat lillekest rohkem kui täiuslikkuseni lihvitud „tõde“.
Võib-olla sellepärast ma põgenengi loodusesse, sest kogu oma olemuses see ei mõista mind hukka. Seal pole keerulisi suhteid, seal ei näita keegi mulle näpuga, miks ma selline olen ja miks ma selline pole. Seal, lihtsalt joostes, võetakse mind vastu sellisena, nagu ma olen, jah, ebatäiuslikuna, kuid siiski elavana, kes on võimeline tundma, armastama, ja vastu võtma. Ja see on koht, kus ma näen ka Jumalat tegutsemas kõige selgemini. Huvitav... seal, Jumala ees, olen ma vaba. Seal, Jumala ees, tahan ma olla ka parem.
Ma jooksen! Kuigi mu süda taob kiires rütmis, mu keha on kerges pinges, mu pilk keskendunud sellele, kuhu astun, on see ometi võrratult vabastav tunne. Miks? Sest ma liigun. Ma ei seisa. Ma liigun. Ma lähen edasi. Mul on siht! Mul on eesmärk. Ma põgenen maailma vangistavast mõjust ning jooksen, et võita kätte vabadus. Ja mulle meeldib see tunne. Näete, MEELDIB! See pole ratsionaalne, aga see on ometi inimkonda edasiviiv jõud. Mulle meeldib olla Jumala juures, Temale lähedal. Lihtsalt meeldib, ja ongi kõik!
In English