Meie sõltuvused ja õigustatud vajadused

Avaldatud 10.10.2016, autor Andres Ploompuu, allikas Meie Aeg

Pole inimest, kelle elu poleks mõjutatud kokkupuutest erinevate sõltuvuste ja nendest tulenevate tagajärgedega. See põhimõtteline arusaamine loob raamistiku eelseisva paremaks mõistmiseks. Sõltuvused pole vaid „nende teiste“ võitlus, vaid on igapäevasem ja meid kõiki personaalselt rohkem mõjutav fenomen, kui me endale uskuda lubame. Sõltuvused ja nendega toime tulemine puudutab meid kõiki.

See on arusaamine, millest räägivad ka oma valdkonna eksperdid. Käesolevas artiklis toetun ma dr Kiti Freier Randelli ja dr Katia Reinerti materjalidele, mis käsitlevad sõltuvuste põhiolemuse lahtiseletamist ja nendest sõltuvustest vabanemise loogikat.

Freier, kes töötab Loma Linda ülikoolis laste neuroloogilise arenguga tegeleva psühholoogina, juhib oma kuulajate ja lugejate tähelepanu ühele fundamentaalse tähtsusega põhimõttele: „Sõltuvused ei ole harjumused, mis rahuldavad õigustamatuid vajadusi, vaid õpitud käitumised, mis rahuldavad õigustatud vajadusi.“ Mida see tähendab ja kuidas see toimib?

Mis on sõltuvus?

Esmalt vaatame veidi lähemalt, mis on sõltuvus. Freier kirjeldab sõltuvust kui tasakaalust väljas olevat harjumust. Sõltuvus on tegevus, mida praktiseeritakse balansseeritud elu arvelt, mis viib elu tasakaalust välja. Selle tasakaalutuse all peetakse silmas tagajärgi, mis takistavad inimesel realiseerimast seda, millel on tema jaoks väärtus, mis ei luba täita elus seatud eesmärke.

Samuti on oluline mõista, et sõltuvus ei tunne piire. See on globaalne nähtus. Sel pole etnilisi, kultuurilisi, ka religioosseid piire. See puudutab meid kõiki ega säästa mitte kedagi. Pole vanusepiiri, sest laps võib sündida vajadusega mõne substraadi suhtes, olles sellega juba ema üsas kokku puutunud. Samuti ei seostu sõltuvused vaid kindla sooga. Nii mehed kui naised on ühtemoodi vastuvõtlikud sõltuvuste suhtes.

Eelneva põhjal võiksimegi igaüks endalt küsida, milline võiks olla minu sõltuvus või sõltuvused. Selle asemel, et teiste sõltuvustele viidata, tasub mõelda, et me kõik oleme erineval viisil sõltuvustega seotud.

Sõltuvuste nimekiri on külluslik. Alustada võib kasvõi üldlevinud armastusest tehniliste vidinate vastu: vajadus omada tehnoloogiliselt viimase sõna nutikat lahendust. Esineb veel teisigi nn aktsepteeritavaid sõltuvusi nagu töönarkomaania, mis võib tekkida ka sellest, et ülemus kiidab ja tunnustab sinu töökust, mis innustab sind veelgi rohkem aega tööle pühendama, millest võib kujuneda sõltuvus. Kui töönarkomaania pole probleemiks, siis püsimatus võib seda olla küll, ehk võimetus lihtsalt olla, sest kogu aeg peab midagi toimuma.

Mõne jaoks võib sõltuvuse tekitajaks olla „vajalikkuse tunne“. See on sügavalt seotud meie loomusega ning on üks meie loomulikke vajadusi. Kuid ka sellest võib teatud tingimustes saada ebaterve sõltuvus.

Kuidas oleks veel järgmiste sõltuvustega: pidev muretsemine, liigsöömine, ostlemine, arvutimängude mängimine, Facebook, arvutisõltuvus või ekraanisõltuvus, filmide vaatamine, pornograafia- ja seksisõltuvus ja loomulikult erinevad sõltuvust tekitavad tooted ja ained, mis on kergesti kättesaadavad väga laias ulatuses ja üldiselt vägagi kättesaadava hinna eest.

Sõltuvused on keerulised. Sõltuvused avaldavad meile mõju kognitiivselt, neuro-psühholoogiliselt, sotsiaalselt, emotsionaalselt, füüsiliselt ja vaimselt ehk igal mõeldaval tasandil. Freier toob erinevate sõltuvuste väljakujunemise peamiseks põhjuseks vajaduse täita meie seesmine „tühimik“, mille eesmärk on meid panna ennast „hästi tundma“. Tekkiva sõltuvuse toimemehhanism on järgmine: mida tugevam on „hea tunne“, seda tõenäolisemalt kasutatakse sama meetodit selle tunde kordamiseks.

Sõltuvuslik käitumine on alateadlik

Siin jõuamegi järgmise probleemini. Me ju kõik teame, et sõltuvused ei tekita ainult „head tunnet“, vaid enamusel juhtudest on sõltuvustega kaasnev negatiivne kahju suurem kui saadav positiivne kasu. Miks siis inimesed oma sõltuvuslikke harjumusi ei muuda, kui nad on sellega kaasnevatest tagajärgedest teadlikud?

Freier põhjendab, et inimeste „kavatsused“ on 9/10 probleemist. Tihti arvatakse, et kui inimesi veenvate faktidega informeerida või nad on ise rohkem motiveeritud, suudavad nad sõltuvusest vabaneda. Kui see oleks tõesti võimalik, et mõtlemise, faktipõhise teadmise või tugeva tahtejõu tulemusena inimesed vabaneksid oma sõltuvustest, poleks vaja seda artiklit kirjutada. Kuid reaalsus on teine. Sõltuvuse küüsis olevad inimesed on enamalt jaolt teadlikud kõikidest nende sõltuvusega kaasnevatest negatiivsetest teguritest, kuid see teadmine ei peata nende sõltuvuslikku käitumist. Millegi parem teadmine ei ole sama kui millegi paremini tegemine. Ja millegi teistmoodi tegemine on hoopis raskem kui selle teadmine.

Teadmise ja tegemise vaheline dilemma on hästi defineeritud ka Pauluse poolt, kes kirjutab Rm 7:18, 19: „Ma tean ju, et minus  − see tähendab minu loomuses  − ei ole head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda. Sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid paha, mida ma ei taha, ma teen.“

Mis sunnib siis ikkagi kordama tegevusi, mille kohta teatakse, et nende tegelikud huvid ja eesmärgid on konfliktis? Kuigi sõltuvusliku käitumise tulemus on negatiivne, siis tegu ise on reeglina seotud positiivsete emotsioonidega. Need „head tunded“ rahuldavad või „täidavad“ inimese loomuses peituvaid sügavaid fundamentaalseid vajadusi, mida me teadlikult ei kontrolli. Seetõttu ei saa sõltuvusest vabanemise ravi kunagi olla puhtalt infopõhine. Ja seda pole kunagi võimalik saavutada sõltuvuse all kannatavas inimeses häbitunnet tekitades või teda karistades, mis on levinud praktika. Sõltuvuslik käitumine on meie alateadvuses.

Milline on lahendus? Me ei saa lihtsalt ära keelata või ära jätta sõltuvuslikku käitumist. Meil tuleb sõltuvust tekitav käitumine asendada sellega, mis rahuldaks kohaselt vajaduse, mis toob meid tagasi Freieri poolt väljaöeldud definitsiooni juurde: „Sõltuvused ei ole harjumused, mis rahuldavad õigustamatuid vajadusi,  vaid õpitud käitumismustrid, mis rahuldavad õigustatud vajadusi.“

Meie õigustatud vajadused

Dr Katia Reinert, kes töötab Põhja-Ameerika Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse terviseteenistuse ja rehabilitatsioonitöö direktorina, usub, et sõltuvustest on võimalik vabaneda siis, kui me leiame viisi, kuidas rahuldada need õigustatud vajadused kohasel ja mittekahjustaval viisil. Selles suhtes usub Reinert, et iga kogudus võib olla taastusravikeskus. „Alustada tuleb sellest, et me kõik oleme teelised,“ räägib Reinert. Sõltuvustega on nii nagu uppujaga rannas. Me tahame vahel, et inimene ise kõrvaldaks probleemi, enne kui oleme valmis teda vastu võtma või aitama. Kuid uppuja ei suuda ennast ise aidata, nagu ka sõltuvuses inimene ei suuda oma olukorrast ise välja tulla.

Selleks, et meil oleks võimalik erinevate sõltuvuste tõttu kannatavaid inimesi abistada, tuleks meil mõista neid vajadusi, miks inimesed erinevate sõltuvuste küüsi satuvad. Reinert toob välja kaheksa peamist põhjust, miks inimesed valivad sõltuvust tekitavate tegevuste kasuks:

  • Seesmine/välispidine stress
  • Viha
  • Pettumine/frustratsioon
  • Madal enesehinnang
  • Üksildustunne
  • Elu mõttetus
  • Lootusetus
  • Emotsionaalne meeleheide

Need tunded on sügaval inimhinges olevate vajaduste rahuldamata jäämise tagajärg. Vahel püütakse neid vajadusi rahuldada või lämmatada valikute näol, mis on kergesti kättesaadavad, kuid millest kujunevad sõltuvused. Need kaheksa peamist põhjust võib Reinerti arvates kokku võtta ka ühe sõnaga „hirm“: hirm olla mitte aktsepteeritud, hirm olla mitte armastatud, hirm jääda üksinda või saada unustatud, hirm olla mitte tunnustatud, hirm minetada elu mõtet ja eesmärki.

Kogudus kui Jumalast seatud taastusravikeskus

See on meie koguduse ametlik seisukoht: iga kogudus saab selleks palju ära teha, et aidata inimestel oma sõltuvustest vabaneda, pakkudes armastusväärset, hoolivat, andestavat, toetavat, julgustavat, ülesehitavat ja ülestõstvat kogukonda. Kogudus, selle sõna kõige ilusamas ja üllamas mõttes, peaks olema ja on just see koht, kus inimesed saaksid sellist abi, kus nende põhivajadused oleksid rahuldatud ning hirmud saaksid asendatud lootusega.

Adventkoguduse sõnum on tervenemise sõnum ja seda igas mõttes. Olulisim saavutus, mida me taotlema peaksime, on inimeste vaimne tervenemine nende armastamise kaudu, mitte moraali lugemine või inimeste faktidega ülekülvamisega selleks, et neile öelda seda, mida nad juba teavad.

Adventistide Taastusraviteenistus (Adventist Recovery Ministries) usub, et meie kogudustel tuleks edendada tervenemist nii individuaalselt kui ka ühendatult. „Meie koguduste tervis sõltub koguduseliikmete tervisest. Kui üks kannatab, kannatame kõik,“ kirjutatakse Adventistide Taastusraviteenistuse kodulehel, mis on võtnud omale ülesandeks koolitada koguduse juhtkondi sellistel teemadel nagu sõltuvuste ennetamine kõikides vanusegruppides, emotsionaalne tervenemine, terved suhted, andestamise protsess, ja rakendada taastusraviprogrammi nimega „Teekond terviklikkuseni“ (Journey to Wholeness), mis kasutab 12 sammu.

Me ei pea selle artikli veergudel kirjeldatu kohaselt koheselt endid sõltlasteks kuulutama, kuid on oluline olla teadlik, et meil kõigil on ebavajalikke või kahjulikke harjumusi. Teadmine, et me oleme selles olukorras kõik koos, on vajalik selleks, et pakkuda üksteisele vajalikku tuge. Siinkohal tasub küsida endalt ka seda,  milline on minu harjumuspärane suhtumine ja käitumine erinevate harjumustega sõltlaste suhtes minu ümber, minu koguduses. Kas meie koguduses saab, tohib ja on võimalik rääkida sõltuvustest armastavas ja toetavas õhkkonnas? Või valitseb meid hirm, et meie ülestunnistus võib viia häbistamise, kritiseerimise, hukkamõistu ja manitsemiseni?

Freieri ja Reinerti järeldused, et meie sõltuvused on õpitud käitumised, mis rahuldavad õigustatud vajadusi, on täielikus kooskõlas sellega, milline on olemuselt Jumal ning milliseks on Jumal loonud meid. Meie suurim vajadus on olla armastatud ja kogeda armastust ning sellest tulenevat „head tunnet“. Meie kõigi õigustatud vajadus on olla armastatud ja Jumala õigustatud ootus on see, et me jagaksime seda armastust eranditult kõigi inimestega, aga veelgi rohkem nendega, kes on meile kõige lähemal. See on vajalik algus ja samas ainus tõeline asendus meie elus tasakaalutust tekitavatele sõltuvustele.

Jaga Facebookis
Loe seotud teemal
Veel samalt autorilt
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat