Piiblitegelased SOS lastekülas

Avaldatud 29.8.2006, autor Aleksei Peetson

Kas teate, mis eristab kirikus käivaid lapsi kõikidest teistest? Mitte midagi. Mõned ainult elavad kirikule lähemal, teised kaugemal. Lapsed on lapsed ja Taevaisa silmis armsad.

„Vaata, ma olen seadnud su ette avatud ukse...“ kõlasid Jeesuse sõnad Tallinna koguduse lastetöö tegijaile. Nimelt avanes võimalus rääkida Jeesuse suurtest tegudest Keila SOS lastekülas.

SOS lasteküla nimi räägib ise enda eest. “S.O.S.” on vana, uppuva laeva meremeeste appihüüd: päästke meie hinged. Lasteküla on laste küla, kus elavad lapsed, kes ühel või teisel õnnetul põhjusel on pidanud kodust lahkuma. Kes kohal on käinud ja oma silmaga näinud, peab tunnistama: “Tänu taevale, et SOS lastekülad olemas on!” Andku Jumal jõudu ja tarkust meestele ja naistele, kes neis töötavad ja lapsi aitavad. See on tõsiselt raske, kuid äärmiselt tänuväärt töö.

Peres, mida meie külastasime, elavad koos kahe pere lapsed. Neli õde ja kaks venda õeraasukesesega, vanuses 16-4 aastat. Kasvatajaks on ema Urve, Rapla kogudusest. Kõrvaltvaatajana tundus imelikuna mõte, et “ema” võib tähendada ametinimetust. Lastele oli see loomulik. Jah, Jumalat kutsume ju ka isaks, taevaisaks. Peab ära mainima veel kassi ja merisea. Nüüd on kogu maja pererahvas üles loetud.

Nädala sees käivad lapsed koolis ja Jaagu trennis. Vabal ajal mängivad palli ja käivad Jaagu trennis. Talvel muidugi suusatsavad ja käivad Jaagu trennis. Jaagu trenn näis olevat tegevus üle kõigi tegevuste. Mis seal täpselt toimub, jäi aru,saamata. Aga seda Jaaku tahaks küll kordki elus oma silmaga näha saada.

Esimesel “õppeaastal” vaatasime koos Piibli avalugusid, kuidas kõik alguse sai. Mismoodi patt maapeale tuli ja kuidas inimesed päästja sünni lootuses elasid.

Lugu Paabeli segadusega
Juhtus nii, et õpetaja, kelle kord oli tundi läbi võtta, ei saanud minna. Nii läksime meie kaks, igapäevatöös turismindusega tegelejat Paabeli segadusest rääkima. Ehitasime ajalehtedest ja papist torni. Kutsusime rahva kokku. Kui keelte segamise aeg kätte jõudis, hakkasid õpetajad vaidlema kahepeale kokku oma viies-kuues erinevas keeles. Ägeda vaidluse käigus kukkus torn kokku. Torni vundamendiks osutusid pappalusele kokku korjatud pusled. Kaks erinevat komplekti. Lapsed kukkusid õiendama, et kes nüüd selle segaduse ära koristab. Saime, mis tahtsime, oma päris Paabeli segaduse.

Mida lapsed ise arvavad?

Millega Jumal tegeleb?

NELE (5): Jumal elab taevas ja juhib meid koju, kui ära eksime. Jumal hoiab meid pahanduste eest, elevantide eest ja Jumal hoiab emmet.

Reelika (6): Jumal kaitseb inimesi...

Leeena (8): ... et lapsed sünniksid tervetena.

Kas Jumal aitab ka koolitöödes?

Marko (10): koolis saan juba ise hakkama.

Mis tundidest meelde jäi?

Marie (8): Sain teada, et inimesed olid Jumalale sõnakuulmatud. Aga Jumal aitab, et lapsed ei teeks teisele paha.

Nelli (8): See laul: “Pea ja jalad, põlvedki, ülistage Loojat...” meeldib mulle kõige rohkem. Mäletan, et vennad viskasid Joosepi kaevu. Sealt aidati ta välja. Jumal on hea, aga ma ei tea, mida head ta mulle täpselt teinud on...

Marie: ...ei tohi igal pool palvetada. Eriti siis, kui seisad järjekorras.

Leena: Jumal juhatab südametunnistuse kaudu, et me ei eksiks teelt. Jumal on loonud inimesed, et nad oleksid head. Jumal on ka hea. Ta käsib, et inimesed lollusi ei teeks ja tema kümme käsku ... et ma ei võtaks teiste asju.

Koguduse abi
Suurte ja väikeste piiblitunnid erinevad nagu öö ja päev. Hingamispäevakooli piiblitunniks valmistuvad suured kodus ette, õpivad õppetükki ja loevad Piiblit. Lastetunniks valmistub ainult õpetaja. Vastavalt tunni eesmärgile lisanduvad laulu- ja tantsumängud, näputöö või joonistamine. Tunni materjali peab esitama peast, kord jutustades, kord mängides.

Päris alguses palusin tuua mõned Barbie nukud, millega lapsed piiblijuttu kaasa mängides saaksid ise sündmuste sees olla. Minu üllatuseks toodi kokku kõiksugu karvaseid loomi ja ei ainsamatki nukku. Paha lugu, mõtlesin. Tänapäeval peaks ikka igal väiksel tüdrukul oma Barbie olema. Pakkusin koguduse infolehes tööd kõigile seismajäänud Barbidele. Praegu ootab kümmekond Barbiet pikisilmi uut õppeaastat...

Tean, et suure töö tegemiseks on Jumal andnud koguduse. Nii hea on, kui abi vajades võib julgelt Jumala rahva poole pöörduda. Kevadel palusime ühel hingamispäeval koguduselt annetust laste Piiblite ostmiseks. Annetusi tuli nii palju nagu kõrbes telgi ehitamisel, kui Mooses pidi lausa keelama, et ärge enam tooge. Veel järgmine päev jooksid inimesed kirikus järele ja pistsid raha pihku. “Võta, ma tahan ka lastele anda...” Aitäh! Nüüd saame veel uue õppeaastagi käima lükata.

Lastega töötamine pole mitte kergete killast. Mõnega saad kohe kontakti, teisega läheb pool aastat, enne kui julgeb sinuga suhelda. Tahame tänada neid koguduseliikmeid, kes palves meie peale on mõelnud, ja neid, kes meid Keila SOS lasteküla töös transpordi, annetuste ja nukukestega aidanud on.

Meie Aeg

Jaga Facebookis
Veel samast rubriigist
Rubriigid
RSS
Veel huvitavat