Mida kirjutad puhtale lehele, mille pööranud aasta uus?

Aastanumber on vahetunud. Ühel või teisel moel äratab aastavahetus meis kõigis teatud mõtteid, kutsub esile vajaduse mõelda – mõelda möödunud aastale. Kõik selles sisalduv on nüüd minevik. Ees ootab uus ja tundmatu 365 päeva pikkune ajalõik.

Mille eest minevikus sooviksid eriti tänada?

Mida enda juures ei tahaks sa uude aastasse kaasa võtta?

Mis on mööduv ja millel on püsiv väärtus?

Mööduvad ja püsimatud on näiteks meie tunded ja tundmused, aga vankuda võivad ka meie usulised tunded. Vahel tunneme end rahulikuna ja Jumalas varjatuna, kuid vahel ka ebakindla ja hüljatuna. Kas on tuttav? Millest see tuleb?

Mõnikord ei õnnestu ka meie parimad püüded ega pingutused, et hea esile tuua (nagu ütleb apostel Paulus Rm 7:19).

1Kr 13:9 ütleb, et siin on kõik, mida teeme, ometi poolik ja muutustele alluv. Seepärast ei peaks me sellesse oma jõuetusetundesse vajuma, vaid oma nõrkuse Jeesuse ette tooma. Tähelepanu tuleb koondada Temale ja Tema jõule, mitte enda pingutustele ja rahulolematusele olukordade ja kõigi teiste suhtes.

Aasta alguses sobib hästi meelde tuletada Hb 12:2, kus meil soovitatakse vaadata Jeesusele, kes on ju meie usu alustaja ja lõpuleviija.

Siit võime järeldada, et Temale vaatamine on vajalik tingimus meie vaimulikuks ellujäämiseks! Meil on käes uus aasta ja uus hommikvalve, mis tõotab tulla suurepärane. Selle lehekülgedelt kiirustav silmadega ülelibisemine ja sellele järgnev veel kiirustavam palve ei ole Kristusele vaatamine. Just nagu me ei suuda haarata endasse looduse ilu sellest suure kiirusega läbi kihutades, ei suuda me endasse talletada juba peaaegu ukse vahel olles loetud meile eluks mõeldud mõtteid!

Me vaatame Kristusele, kui vaatleme Teda Tema Sõnas, Tema igapäevases meie eest hoolitsemises. Selle nägemiseks vajame ka aega – väikseid mõtisklusehetki.

Ja muidugi vaatame me Temale palves, rääkides ise ja kuulates Teda rääkimas meile nii oma Vaimu kui kirjutatud Sõna läbi.

Mida kirjutad puhtale lehele, mille pööranud aasta uus?

Kas rõõmu sa valmistad Päästjale? Kas tänu su südames, suus?

Niisiis küsime: mis jääb püsima? Paulus kirjutab 1Kr 13:13: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus.”

Usk – oma olemuses usaldus Jumala suhtes, isiklik osadus Jeesuse Kristusega ja ühtlasi Jumala and. Usk on ka Jeesuse väljasirutatud käest kinnihaaramine.

Lootus – tulevikuootus koos Jumalaga, usaldus Tema tõotuste täitumisse.

Armastus – Jumala põhiolemus, mis meile sai ilmsiks Jeesuse Kristuse isikus, Tema ohvris ja mis meile avaldub pidevalt Jeesuses ka täna.

Nendele imelistele Jumala andidele võime ka uuel aastal toetuda. Kuulugu Temale meie armastus, usaldus, austus.

Aino Ormus