Rahust rahusse

„Loomisel, siis kui veel juute ega teisi rahvaid olemas ei olnud, määras Jumal oma meelevallas kõigile inimestele ühe päeva nädalas endaga kohtumiseks ja nimetas selle oma pühaks hingamispäevaks. Mida Jumal on pühitsenud, jääb pühitsetuks igavesti. Pärast vihma paneb Jumal pilvedesse oma vikerkaare märgiks, et rahvad teaksid, et veeuputus ei tule teist korda. Vikerkaar ei ole peidetud ainult juudimaal, vaid see on avalik ja ilmub igal pool, kus inimesi ja rahvaid leidub. Nii on hingamispäev igal pool, kus kuu ja päike oma valgust paista lasevad ja seitsmenda päeva meile kätte näitavad.

Jumala oma on hõbe ja kuld. Kõik vara on Ta andnud inimeste kätte. Ainult selle seitsmenda osa ajast on Ta jätnud endale, et seda meiega määratud ajal jagada. Kui paneme maailma asjad tähtsuse järjekorda, siis esimesel kohal on Jumal, kõige Looja, seejärel inimene, Tema loodu, siis hingamispäev – Looja ja loodu ühes veedetud aeg – ja seejärel kõik muud päevad oma murede, rõõmude, tööde ja toimetustega nende mitmepalgelises külluses.

Hinge hingamist hingamispäeval on sõnadega sama võimatu kirjeldada kui roosipõõsa lõhna. Jumal on nii seadnud, et sa pead ise järele proovima. Siis ei ole vaja mõelda igapäeva jamadele. See on koguni keelatud!

Pole midagi kosutavamat kui tõelisel hingamispäeval kuulda, et Jumal on sulle andestanud möödunud päevade eksimised. Mis oli, see oli – ja jäägu ukse taha. Nüüd on rahu, et hingata ühes Temaga. See maailm on imeliselt loodud. Nädalast nädalasse liigume oma toimetustega uue maa ja uue rahupäeva poole. Elu on teekond Jumala kõrval rahust rahusse. Inimesed tahavad igavest elu ja kui see on silma ees, loobuvad nad sellest. Või kuidas sa kujutad ette igavest elu Jumala ees, kui sa pole valmis Temaga ühte päevagi veetma?” seletas karjus.

Aleksei Peetson