Suur päev

Patu tõttu keelati Iisraelil läheneda mäele, kui Jumal kavatses sellele laskuda, et kuulutada oma käske. Vastasel korral oleks Tema ligioleku põletav hiilgus nad hävitanud. Kui Jumala käsu kuulutamise paigaski oli selline jumaliku väe ilming, kui kohutav on siis kohtuprotsess, milles Ta avab praktiliselt oma seaduse pühaduse. Kuidas võivadki Tema autoriteeti solvanud isikud püsida Tema auhiilguses lõpliku kohtu suurel päeval.

Kui Jumal ilmutas oma ligiolekut Siinail, oli Issanda au /.../ kui hävitav tuli. Kui aga Kristus tuleb au-hiilguses koos pühade inglitega, pimestab Tema ligioleku võimas valgus kogu maad. /.../

Inimese loomisest alates ei oldud kunagi nähtud sellist jumaliku väe ilmingut nagu Siinail käsu kuulutamisel. Kohutavate loodusjõudude keskelt kuuldi pilvest Jumala häält nagu pasunaheli. Mägi rappus juurest tipuni. Kahvatunud ja hirmust värisevad iisraellased olid silmini maha heitnud. Tema, kelle hääl siis maad raputas, on kuulutanud: “Veelkord ma liigutan maad ja isegi taevast.” /.../

Kui Mooses Jumala juurest mäelt, kus ta tunnistuslauad oli saanud, alla laskus, ei võinud patune Iisrael taluda tema palgelt hiilgavat valgust! Kui palju vähem võivad siis patused vaadata Jumala Poega, kui Ta ilmub oma Isa au-hiilguses, ümbritsetuna kõigist taeva vägedest, mõistma kohut käsust üleastujaile ja lepituse hülgajaile.

Aga Jumala lastel pole jumaliku kohtu raevus vaja midagi karta: “Issand on varjupaigaks oma rahvale ja kindlaks linnaks Iisraeli lastele.” (Jl 4, 16)

Päev, mis toob Jumala käsust üleastujaile hirmu ja hävingut, kohtab kuulekaid “kirjeldamatu ja aulise õnnega.” PP 319-321