Kas nutta või rõõmustada?

Pöördun meie koguduseliikmete poole, et nad ei sulgeks silmi täituvate märkide ees, mis näitavad selgelt, et lõpp on lähedal. Paljud, kes ei hooli oma hinge pääsemisest, hakkavad peagi kibedasti kaebama:

“Lõikus on lõppenud, suvi on möödunud, aga meid ei ole päästetud!”

Oh, kui me peaksime meeles, et nüüd on kohtuaeg ja et meie asi tuleb arutusele. Nüüd on valvamise ja palvetamise aeg; aeg hüljata unistamine elumugavustest, uhkus ja isekus. Need väärtuslikud hetked, mis paljudel kaotsi lähevad, tuleks kasutada mõtiskluseks ja palveks. Paljud neist, kes ütlevad end pidavat Jumala käske, sirutuvad tühisuse järele ega täida oma kohustusi. Hetkeseisuga on nad igavese elu jaoks kõlbmatud. Neile hooletuile, ükskõikseile ütlen ma: teie tühised mõtted, ebasõbralikud sõnad ja isekad teod kirjutatakse taevaraamatuisse. Inglid, kes viibisid Belsassari jumalatul peol, seisavad teie kõrval, kui teete häbi oma Lunastajale. Murelikult ja leinates pöörduvad nad ära, nähes et te lööte sellega Jeesuse uuesti risti ja saadate Ta avalikult häbisse. /.../

Kui Kristuse kroonimispäev koidab, ei tunnista Ta omaks kedagi, kellel on selliseid patuplekke. Ustavaile annab Ta aga krooni ja kadumatu au! Need, kes ei soovinud saada Tema alluvaiks, näevad lunastatud hulki Teda ümbritsemas. Kõik päästetud kannavad märki: Issand, meie õigus. Nad näevad, kuidas pähe, mis kord krooniti kibuvitsakrooniga, asetatakse aukroon. Sel päeval säravad lunastatud Isa ja Tema Poja aust.

Taeva inglid soovivad Kuningat tervitada harfi mängides, ja Tema võidumärgid – need, keda Talle veri on pesnud ja valgeks teinud – ühinevad inglite võidulauludega! Kristus on võitja. Ta asub taevaõuedesse lunastatute saatel, nende saatel, kes tunnistavad, et Tema kannatused ja surm ei olnud asjata. Rh 24.11.1904