Töötasin kirikus, kui sain ootamatu palve. Sünagoog kutsus oma kristlastest naabrid appi paasapüha tähistamisel teenima. Peagi sain teada, et mitmed minu koguduse liikmed käisid iga aasta neid kohustusi täitmas ja ma otsustasin nendega ühineda. See oli minu jaoks meeldejääv kogemus. Avastasin, et need pühad, kui vaadata neid läbi kristlase silmade, osutasid tõepoolest Jumala Tallele, kes ohverdati meie lunastamiseks.
Jeesus ja Tema jüngrid arutasid, kuidas valmistuda paasapühaks (Matteuse 26:17−19). See oli lunastuse mälestusmärk, mis seati sisse siis, kui Jumal vabastas Iisraeli Egiptuse orjusest. Seda sümboolset söömaaega selgitatakse üksikasjalikult: „Minge ja võtke enestele suguvõsade kaupa talled ja tapke paasatall! Ja võtke iisopikimbuke, kastke kausis olevasse verre ja määrige ukse pealispuud ning mõlemat piitjalga kausis oleva verega! Ja ükski teist ärgu väljugu hommikuni oma koja uksest, sest Issand läheb egiptlasi nuhtlema. Aga kui ta näeb verd ukse pealispuul ja mõlemal piitjalal, siis Issand ruttab sellest uksest mööda ega lase hävitajat tulla teie kodadesse nuhtlema.“ (2. Moosese 12:21−23) Veri uksepiitadel pidi olema märguanne sellest majast mööda minna. Järgnevatel aastatel, kui tähistati paasapüha, pidid nad meenutama lugu, mida nimetati Haggadah ja mis sisaldas palju sümboleid, kaasa arvatud leib ja karikad. Söömise ajal võttis Jeesus leiva ja muutis Haggadah’d. Selle asemel et öelda: „See on kannatuse leib,“ ütles Ta: „Võtke, sööge, see on minu ihu!“ (Matteuse 26:26) Ta võttis karika ja ütles: „See on minu lepinguveri, mis valatakse paljude eest pattude andeksandmiseks!“ (salm 28) Jeesus on meie Paasatall, kes ohverdati meie lunastamiseks (vt 1. kiri korintlastele 5:7). Kahjuks elavad paljud kohtumõistmise hirmus. Kui meil tekib ärevus selle teema suhtes, peaksime üle vaatama paasapüha loo ja paluma Jumalal meile meenutada, et Jeesuse veri varjab meid!
Minu vastus:
In English