Päikesepaiste mu elus

Kas Paulus kirjutas need sõnad, mõeldes Damaskuse teel juhtunule? Tookord hiilgas taevane valgus tema ümber suurema säraga kui keskpäevane päike. Pimestatuna küsis ta kogeledes: „Kes sa oled?“ Jumalik hääl vastas talle: „Ma olen Jeesus.“

Jumalikult Isikult säras Peetrusele valgus, nagu ka Moosesele Hoorebi mäel ning Peetrusele, Jakoobusele ja Johannesele Muutumise mäel. Paulus nägi ülestõusnud Kristuse au. Elutee, mille tema oli valinud, tundus olevat parim. Ta kaitses käsuõpetust, templit ja kogu iisraeli rahvast. Kuid nüüd sai ta teada, et see tee viis pimedusse. Kui tal oleks õnnestunud kõik kristlased maailmast hävitada, oleks ta summutanud tõe valguse.

Sellesse kohutavasse pimedusse paistis Jeesuse valgus. Paulus õppis Jeesust tundma nii nagu ei keegi teine – ülestõusnuna, aulisena, võimsama ja, mis kõige olulisem, kaastundliku ja hoolivana. Möödusid aastad. Paulus kohtus Jeesusega ikka ja jälle, saades temalt nõuandeid, juhatust, lohutust. Mooses oli palunud võimalust näha Jumalat palgest palgesse, kuid Jumal oli keeldunud. Paulus polnud palunud midagi, kuid oli siiski näinud Kristuse aulist palet.

Saades tuge neist kohtumistest, läks Paulus maailma, et jutlustada Jeesusest Kristusest, meie Issandast. Isegi Variserid, kes olid aidanud Paulusel ülempreestrite ees kristlaste üle kohut mõista, tunnistasid: „Ehk aga on vaim või ingel temaga rääkinud?“ (Ap 23,9) Ta suutis veenda paljusid inimesi.

Pauluse sõnul pole tema kogemused mõeldud mitte ainult talle üksi, vaid ka meile. Valgus särab ka meie südametesse. Vaimu peeglis näeme me Jeesus Kristuse nägu.

Paulus ei oota, et meist saaksid müstikud, kes transi ja meditatsiooni abil püüavad saavutada seda, mida Kristus ilmutas talle Damaskuse teel. Ta tahab, et meis tekiks veendumus ja mõttekindlus, mis juhataks meid õigele teele. Issanda armu läbi võime Jumalat üha paremini tundma õppida, Temale üha paremini kuuletuda, muutuda üha aulisemaks.

„Ela Päästja armastuse päikesepaistes, siis õnnistad sa oma mõjuga kogu maailma.“