Mõtted tänaseks
Kui Jumal ütles Saalomonile, et ta võib paluda, mida iganes tahab, siis palus Saalomon tarkust (1. Kuningate 3:5−14). Juba varsti läks tal seda tarkust hädasti vaja. Kaks naist tulid kuninga juurde (salmid 16−28). Neil oli terav tüli ja kuningas pidi otsustama, kummal on õigus. Mõlemad naised olid umbes samal ajal ja samas majas sünnitanud lapse. Kuid varsti pärast seda juhtus midagi traagilist. Ühel ööl lamas üks naistest oma lapse peal ja lämmatas ta. Nüüd väitsid mõlemad naised, et elav laps on tema oma.
Kuidas pidi Saalomon selle dilemma lahendama? Kui rääkimisest ei olnud kasu, kutsus ta teenija mõõgaga ja käskis mehel elav laps kaheks lõigata. Üks naistest oli sellega nõus ja ütles: „See ei pea saama ei minule ega sinule − raiuge pooleks!“ Kuid teine naine reageeris teistmoodi: „Oh mu isand, andke elus laps temale, ärge surmake teda!“ Sellega oli asi Saalomonil selge. Ta tundis ära, et tegelik ema oli see naine, kes oli valmis oma lapse teisele andma, kui see lapse elu säästaks.
Kuigi Saalomon soovis kindlasti selle naise jaoks õiglust, soovis ta ka lapsele tulevikuks parimaid võimalusi. Ta ei olnud huvitatud peamiselt sellest, kuidas probleem oli alguse saanud, vaid püüdis teha parima otsuse tuleviku jaoks. See on tõeline tarkus.
Minu palve
Kõige tarkuse Jumal, anna mulle sellist tarkust nagu oli Saalomonil, ja aita, et ma ei oleks niivõrd huvitatud, kuidas asjad algasid, vaid kuidas saaksid need hästi lõppeda!
In English