NÕNDA NAGU NOA PÄEVIL

Need hoiatused, mida Jumal on ühel või teisel ajal oma sulaste kaudu maailmale saatnud, on põrkunud ikka vastu kahtlusi ja uskmatust. Enne, kui Jumal pidi inimeste jumalakartmatuse pärast hävitama muistse maailma veeuputuse läbi, teatas Ta ette oma kavatsusest, et anda tolleaegsele sugupõlvele võimalus pöörduda oma kurjadest tegudest. Sada kakskümmend aastat kõlas neile üleskutse meelt muuta, et Jumal ei peaks neid hävitama. Ent kuulutus tundus neile tühise jutuna ja nad ei uskunud seda. …

Pilkajad osutasid loodusnähtustele: aastaaegade muutumatule järgnevusele, sinisele taevalaotusele, kust polnud kunagi vihma sadanud ja rohelistele väljadele, mida värskendas öine pehme kaste. Nad hüüdsid: “Eks ta räägi mõistujuttu!” Põlastavalt tembeldasid nad õigluse jutlustaja sõgedaks fanaatikuks ja jätkasid veelgi innukamalt lõbustuste jahtimist ning kurjade teede tallamist. Nende uskmatus ei saanud takistada ettekuulutatud sündmuste täitumist. …

Kristus teatab, et Tema teise tulemise suhtes valitseb samasugune uskmatus. Nii nagu inimesed Noa päevil “ei saanud aru, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad puha ära”. “Nõnda,” kõlavad Päästja sõnad, on lugu “ka Inimese Poja tulemisel”. Mt 24,39. GC 337, 338

Pühalikult kaiguvad läbi sajandite meie Issanda hoiatavad sõnad Õlimäelt: “Aga hoidke, et te oma südameid ei koormaks liigsöömise ega purjutamisega ega peatoiduse muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt.” “Siis valvake ja paluge igal ajal, et teid arvataks väärt põgenema kõige selle eest, mis tuleb, ja seisma Inimese Poja ees!” DA 636