SEITSE VIIMAST NUHTLUST

Kui Kristus lõpetab pühamus oma eestkostmise, valatakse välja armuga segamata viha. See tabab neid, kes kummardavad metsalist ja tema kuju ning võtavad vastu tema märgi. Ilm 14,9.10. Nuhtlused, mis langesid Egiptusele, kui Jumal hakkas vabastama iisraeli rahvast, sarnanevad nende veelgi kohutavamate ja ulatuslikemate nuhtlustega, mis langevad maailmale vahetult enne Jumala rahva lõplikku vabastamist. Kirjeldades neid kohutavaid nuhtlusi, ütleb Ilmutusraamatu kirjutaja: “Ja kurje ning ilgeid mädapaiseid tekkis inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.” Meri “sai otsekui surnu vereks, ja suri iga elav hing, kõik, kes meres olid.” Ja jõed ja veeallikad “said vereks”. Ilm 16,2-4. Kuigi karistused on kohutavad, ei ole need suuremad kui Jumala õiglus nõuab. …

Need nuhtlused ei ole ülemaailmsed, sest vastasel korral tehtaks lõpp kogu maailma elanikele. Siiski on need kõige kohutavamad nuhtlused, mida surelikel on kunagi taluda tulnud. Enne prooviaja lõppu on kõik nuhtlused segatud armuga. Kristuse vereohver varjab veel patust ning ta ei saa karistada oma süü täie mõõdu järgi. Lõpukohtus aga valatakse viha välja armuga segamata. GC 627-629

On võimatu kirjeldada, mida elab läbi Jumala rahvas, kes elab ajal, mil maad tabab lõpuaja viletsus ja saab avalikuks taevalik au. Nad kõnnivad Jumala troonilt lähtuvas valguses. Inglite vahendusel suhtleb Jumala rahvas pidevalt taevaga. Letter 199, 1904

Jumala rahvas ei ole vaba kannatustest, kuid … neid ei jäeta hukkuma. … Sel ajal, kui õelad surevad nälja ja katku läbi, kaitsevad inglid õigeid. Sellele, “kes elab õigluses”, kõlab tõotus: “Temale antakse ta leib, temale on vesi kindlustatud.” Js 33,16 GC 629