Et ma vaadates näeksin ja kuuldes kuulaksin

Kristlastena ei saa me elada niiviisi nagu suurem osa maailmast: ei pane tähele, ei võta kuulda, ei märka, ei tunne kaasa, ei lähe appi, ei tee välja. Õige kristlase elu on just selline, et läheb korda; panen tähele; lähen appi; märkan, kui teisel on valus; tahan reageerida ja aidata; soovin toeks olla, kui näen, et teine on nõrk. Kui ei suuda aidata teoga, siis aitan sellega, et palvetan, nutan koos nutjatega, rõõmustan koos rõõmustajatega.

Meie ümber on palju inimesi, kellel on muresid ja probleeme. Meil endilgi on vajadus teistega oma rõõme ja valusid jagada. Rõõmsaid kogemusi rääkida ja kuulata on muidugi ülesehitav ja hea, aga kui asi läheb murede peale, siis tekib palju küsimusi. Kellele neid kurta, kuidas kuulata, mismoodi aidata? Ja igaühel on muresid piisavalt, kas peame siis veel ka teiste murekoormat kandma?

Loomulikult ei pea me teiste koormaid kandma nii, et me nende all ägaksime. Ei, me ei pea kõike enda kanda võtma. Kui me kuulame teise inimese ära, on meil võimalus see koorem Jeesusele üle anda, lahendused tulevad Temalt.

Miks see inimene siis ise oma murega Jumala ette ei lähe? Oleme mõnikord lasknud need koormad nii suureks kasvada, et Jeesust nende tagant enam lihtsalt ei näegi. Väga vajalik on omada silmi, mis näevad teiste vajadusi, ja olla avatud ja armastav abivajaja suhtes.

Sageli ei julgeta teist ära kuulata, kuna aidata ja mingeid lahendusi pakkuda ei oska. Kardetakse süütunnet, mis võib tekkida sellest, et ei saanudki ligimesele tema muredes abiks olla.

Vahel on teise inimese aitamiseks vaja nii vähe: kuulata. See ei tohiks ju raske olla? Võtame siis selleks aega, kui märkame abivajajaid. Kristlastena ei saa me elada ilma südameta, või kõva südamega. Kuid meie maailmas võib kivine süda olla ka neil, kes end Jeesuse järgijaiks nimetavad. Jeesus tahab meie südame elavana hoida või selle elavaks teha. Jeesus tahab elustada ka kivikõva südame. Ta muudab meid oma Sõnaga, oma headuse, armastuse ja soojusega, mis kiviks muutunud südame uuele elule üles sulatab.

Annely Kaasik