Need, kes tõesti Jumalat kardavad, teevad pigem ööd ja päevad rasket tööd ja söövad kasinat toitu, kui et annavad järele saamahimule, mis tooks kaasa leskede ja orbude rõhumise või jätaks võõrad nende õigustest ilma. Meie Päästja püüdis oma kuulajatele sisendada, et inimene, kes tihkab ligimest petta kõige väiksemas asjas, kavaldab ka suuremates asjades, kui selleks soodus võimalus avaneb. Kergeimgi kõrvalekaldumine õiglusest lõhub maha barjäärid ja valmistab südame ette suuremat ülekohut tegema. Kristus õpetas sõna ja eeskujuga, et meie käitumist kaasinimeste suhtes peab juhtima kõige rangem ausus. Jumalik Õpetaja ütles: „Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele.“
Inimeste hing muutub Jumala Vaimu mõjule tundetuks just sel määral, mil nad teiste kehvemat olukorda enda hüvanguks ära kasutavad. Niisuguse hinnaga saadud kasu on kohutav kahju. Parem on olla puuduses kui valetada, parem nälgida kui petta, parem surra kui patustada. Ekstravagantsus, ülekavaldamine ja väljapressimine, millele annavad järele need, kes nimetavad end jumalakartlikuks, rikub nende usu ja hävitab vaimulikkuse. Kogudus on suurel määral vastutav selle liikmete pattude eest. Kui kogudus ei tõsta patu vastu häält, annab see patule heakskiidu. Kõige kardetavam mõju ei ole avalikel vastuseisjatel, uskmatutel ja jumalateotajatel, vaid Kristuse nime nimetavatel kahepalgelistel inimestel. Nemad hoiavad tagasi Iisraeli Jumala õnnistusi. …
Ärimaailm ei ole väljaspool Jumala valitsuse piire. Tõeline religioon ei ole üksnes hingamispäeval ja pühakojas näitamiseks, see on iga päeva ja iga paiga jaoks. Selle nõudeid tuleb tunnustada ja neile tuleb kuuletuda elu igas toimingus. Need, kellel on ehtne usk, ilmutavad kõigis igapäevastes asjades nii selget õiglusetunnetust nagu siis, kui toovad oma palveid armutrooni ette. − The Southern Watchman, 10. mai 1904.
In English