ESIMENE ABIELU

Jumal ei loonud inimest üksiklaseks, vaid seltsivaks. Ilma kaaslaseta poleks Eedeni kaunis loodus ja rõõmutoov tegevus teinud inimest täiuslikult õnnelikuks. Isegi inglitega suhtlemine poleks rahuldanud inimese igatsust osavõtlikkuse ja seltsi järele. Ei olnud ühtki inimese sarnast olevust, kes oleks Aadamat armastanud ja kellesse Aadam oleks kiindunud.

Jumal andis Aadamale kaaslase. Ta valmistas mehele “abi, kes talle kohane oli”; olevuse, kes sobis just temale seltsiliseks ning kes tundis koos temaga vajadust armastuse ja osavõtlikkuse järele. Jumal lõi Eeva Aadamalt võetud küljeluust. See tähendas, et naise osa polnud peana mehe üle valitseda, kuid ta polnud Aadamast ka alaväärsem. Naine pidi seisma mehe kõrval võrdsena, mehe poolt armastatuna ja kaitstuna. Osana mehest, luuna tema luust ja lihana tema lihast oli ta mehe teine mina. Nii lähedane side ja kiindumus peaks valitsema abikaasade vahel. “Sest ükski ei ole iialgi vihanud iseenese liha, vaid igaüks toidab ja hoiab seda” (Ef 5,29). “Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha.”

Jumal õnnistas sisse esimese abielu. Niisiis on abielu kehtestajaks universumi Looja ise. “Abielu on austusväärt” (He 13,4). See on üks Jumala esimesi ande inimesele. See on üks neist kahest Jumala poolt seatud tähisest, mille Aadam pärast pattulangemist paradiisist kaasa viis. Abielu on õnnistuseks siis, kui tunnustatakse ja järgitakse jumalikke põhimõtteid. See hoiab inimkonna puhtust ja õnne, rahuldab inimese vajaduse seltsilise järele ning õilistab tema füüsilist, vaimset ja moraalset olemust.PP46

Perekondlik side on lähedasim, kõige õrnem ja püham kõikidest sidemetest maa peal. Ja see on õnnistuseks, kui abieluleping on seotud targalt, jumalakartuses, ning kui on arvestatud kogu vastutusega.MH 356,357