Mulle tulevad meelde ühe laulu sõnad: „Jumal andis kodu meile siia põhjamaale, aga sealpool tähehiilgust teise kodu saame“. Kodu on paik, kus tunneme end hästi, turvaliselt, oodatu ja armastatuna. Küllap see on igaühe eriline soov: kuuluda gruppi, mida nimetatakse perekonnaks, kuhu on hea tulla ning tunda end turvaliselt, oodatuna, ilma et peaks närviliselt kella vaatama, millal ometi saaks siit minema.
Esimestele inimestele oli koduks Eedeni aed. Roheline aed, kus laulsid linnud ning lõvi jalutas põõsaste vahel, kus lookles teerada ning jõgi, mis niisutas kaldaid. Kusagil eemal oli kosk, kust kostis voolava vee vulinat. Kujutan ette, kuidas Looja kohtus peale inimese loomist inimesega. Tema silmades väljendus armastus ja heasoovlikkus. Jeesus veetis Aadama ja Eeva seltsis tunde. Mõne aja pärast see aga muutus. Jumal pidi hakkama inimest otsima. Milline paradoks! Armastuse oli asendanud süütunne ja kartus.
Inimene igatseb millegi püsiva järele. Selleks püsivaks elemendiks on kodu. Koduuksest paiskub erinevate maitsvate roogade magus aroom; kodus tervitab abikaasa suudluse ning sooja pilguga. Küsitakse, kuidas päev möödus. Paljude jaoks on see enesestmõistetav.
Oma varajases nooruses pidi Taavet põgenema Sauli sõjaväe eest ühest paigast teise, ta pidi olema valmis lahkumiseks. Pole siis ime, et tal oli soov aeg maha võtta ning tõsta oma pilk hetkeolukorrast kõrgemale. Tal oli igatsus Jumala järele, kodu järele, kus võiks end turvaliselt tunda, ilma et peaks üle õla vaatama.
Siin on meie ajutine kodu. Ühel päeval tuleb Kristus tagasi ning siis on olukord sama nagu Eedenis. Me ei pea muret tundma, seal on kodu, kus oled oodatud nii sina, armas lugeja, kui ka mina.
Jumal, me täname Sind, et oled meile andnud kodu, kus saame kogeda Sinu armastust ja turvalisust. Aita meil leida rahu ja turvatunne Sinus, teades, et ükskõik kui ajutine meie maailm on, ootab meid ees igavene kodu, kus saame olla Sinu ligiolu täiuslikus rahus ja armastuses.
Arli Subi
In English