Rasked ajad tulevad. Aga ära muretse.
Nende kahe lühikese väite kontekstis peame vaatama tänast pühakirjateksti ja kõiki Jeesuse nõuandeid hüvastijätukõnes (Jh 13:31−16:33).
Jeesust peagi tabavad sündmused suruvad jüngrite usu ja enesekindluse maadligi. Kuid sellest kogemusest väljub teadlikum usk, mis ehtne, mitte selle vari, mis neil on tol viimasel õhtul Jeesusega.
Johannese 14:1−3 sõnad on kristlasi lohutanud kaks tuhat aastat. Ja lohutavad jätkuvalt kuni aja lõpuni, sest me kõik puutume kokku armsate inimeste surma, rahaliste probleemide, purunenud abielu, haiguse, vananemise ja teiste reaalsustega selles eksiteel viibivas maailmas, mis vaarub patu tagajärgede all.
Meie tänase kirjakoha kalleid tõotusi pole vaja üksnes matustel. Me vajame neid iga päev.
„Teie süda ärgu ehmugu!“ Miks? Sest meil on Issand, kes suri meie eest, saavutas surma üle võidu, kostab praegu taevas meie eest ja tuleb tagasi, et viia meid endaga koos koju. Kui me käime ühes Jeesusega, saame omada rahu, ükskõik kui halvad on asjad meie ümber.
„Minu Isa majas on palju eluasemeid.“ Erinevalt väljajätmisest ja puudusest, millega puutume kokku maailmas, on Jeesuse tulevases kuningriigis ruumi kõigile, kes soovivad seal olla.
„Ma lähen teile aset valmistama.“ Kui sa loed seda tõotust, võta seda isiklikult. (Ta valmistab aseme mulle! Selle üle võin ma rõõmu tunda.)
Ja „ma tulen jälle tagasi, et teiegi oleksite seal, kus olen mina“. Ma ei tea, missugune täpselt on taevas, aga ma tean, et peamine tõmbenumber on Jeesusega koos viibimine. Üks parimaid asju taeva kohta on see, et saame olla kogu aeg Temaga. Mitte miski ei saa meid Temast lahutada − igaveseks ajaks ja igavesti.
Näed, mu sõber, sul ja mul pole põhjust lasta südamel ehmuda.
In English