Hiiglaste võitmine

Koljatil oli kolm sama suure kasvuga sugulast, kes kõik ihkasid kättemaksu. Üks neist, Isbi-beenob läks tapma Taavetit. Ta kandis tohutut oda ja äsa sepahaamri alt tulnud mõõka. Kuid tapmiskatse ebaõnnestus. Peale seda kirjutas Taavet laulu, millest tulevad ka meie tänase piibliteksti sõnad.

See laul on täis kujundlikke väljendeid sõjakunstist. Issand on kalju ja kindlus, kilp, sarv, kõrge torn ja pelgupaik. Kurbus on haaranud Taavetit, surm on teda ähvardanud, kuid kõigest on Jumal ta välja aidanud. Taavet oli täis mälestusi Jumala imedest. Ta ülistas Jumalat selle eest, mida Ta oli tema heaks teinud.

Tihti juhtub, et aastate möödudes jätame meelde kõik halva, mis meile elus juhtunud on, kuid mitte head, mida Jumal meile on andnud. Kui me tahaks midagi õppida Taaveti psalmidest, siis oleks see: Täna Jumalat!

See ei tähenda, et ta elus polnud kohutavaid katsumusi. Üks poeg teise järel hülgas ta ja üks püüdis teda isegi troonilt tõugata. Inimesed kiusasid teda taga. Need, keda ta usaldas, pöördusid tema vastu.

Niisiis kostus mägedelt alatasa vilistite sõjahüüdu. Ishbi-beenob tündas alatasa ja vahel oli ta vaid mõne sammu kaugusel sellest, et õnnestuks tema kättemaks Koljati eest. Taaveti jõud hakkas raugema. Abisai, tema kaaslane pagulaseajast, hoolitses Ishbi-beenobi eest.

Lõpu lähenedes heitis Taavet pilgu tagasi oma elule. Ta oli kogenud palju hirmsat ja ähvardavat, oli näinud sõdurisalku, kes olid saadetud teda hävitama. Kuid Jumala abiga oli ta kõigi eest põgenenud ilma ühegi kriimuta. Elu jooksis tema silme eest läbi nagu film. Ta oli siin kõrvale hüpanud, seal edasi tormanud. Ja siin? Ta oli hüpanud vastu surma seina, kuidas oli võimalik, et ta pääses?

„Ta tõmbas mu välja suurest veest. Ta päästis minu mu tugeva vaenvlase käest. ... Issand oli mulle toeks. Ta tõi mu välja avarusse.“ (salmid 17-19)

„Olgem lootusrikkad ja julged. Jumalat mitte usaldada on patt.“