Kas Jumal kohtleb meid paremini kui inimene?

Oli jälle üks neist perioodidest, mil uhkus ja enesekindlus tekitasid Taaveti elus languse. Iisrael oli om õitsengu tipul ning Taavetit hakkas vaevama, kui palju alamaid tema kuningriigis on. Ta käskis kogu Iisraeli rahva üle lugeda.

Näib ju täiesti süütu ettevõtmine? Pealegi, täpselt sedasama teeb ju ka meie kirik. Mis oli siis vale Taaveti teguviisis? See selgub rahvaloenduse tulemustest: Taaveti riigis oli umbes 1,3 miljonit võitlusvõimelist meest.

Jumal oli Taavetile tõotanud: „Ma võitlen sinu eest.“ Kuid kuningas nägi riigi tugevust vaid selles, kui suur on tema sõjavägi, mitte Jumalas. Ta oli lootuse Jumalale asendanud lootusega inimesele.

Kuidas võis Taavet olla nii rumal peale seda, kui ta oli näinud, kuidas Jumal tema eest hoolitses?! Ja siiski juhtub sedasama paljudega meist. Sageli loodame omaenda saavutustele ja omandile, selle asemel, et loota Jumalale.

Taavetit ootas kohus. Keda tahaks ta näha kohtuotsuse täideviijana? Jumala viha võib ühe hetkega hävitada terve rahva. Teisest küljest – Iisraeli armeegi oli võitnud kõik oma vaenlased. Kas ei suudaks nad siis vastu panna veel ühele armeele?

Taavet ei viivitanud vastusega. Ümberkaudsed rahvad ei tunneks halastust. Neil oli Taavetile palju eest kätte maksta.

Katk oli tapnud 70 000 meest paari tunniga. Ahastuses palus Taavet Jumalat, et Ta karistaks teda, kuningat, mitte kogu rahvast. Siis näitas Jumal Taavetile taas õige tee kätte ja katkuepideemia peatus.

Oleks kena, kui Iisrael oleks seda õppetundi igavesti meeles pidanud. Kuid ei. Mitte ükski inimene pole seda seni suutnud. Patune süda pöördub ikka ja jälle Jumala vastu. Selliste rumalate otsuste hinnaks on kohus – kui just patune ei kahetse ja ei palu Jumalalt halastust.

„Meie Taevaisal on tuhandeid ande, millest meil praegu pole aimugi.“