Sini-sinine hommikutaevas

Millal sa palvetad, on sage küsimus, kui juttu tuleb usuelust. Meenub, kui üks jutlustaja rääkis, kuidas ta palvetas sõjakomissariaadi (see oli asutus, mis värbas noormehi sõjaväeteenistusse ja ajas asju reservväelastega) tualettruumis ja seejärel komisjoni ette minnes kuulis komisjoni otsust, et vend võib jääda oma lesestunud emale toeks ega pea minema teenistusse, seda enam, et tal olid komisjoni jaoks kummalised soovid austada oma Jumalat enam kui sõjaväe komandöre.

Minu kindlaks palvehetkeks on hommikune ärkamine. Esmalt tänu, et on uus päev, ja siis palve, et suudaksin tähele panna Jumala häält ja Temaga tihedat sidet hoida kogu tegeva ärkveloleku aja. Kui see viimane – pidev kontakt – püsib, pole ühtki lahendamatut probleemi. See ei tähenda kerget elu, vaid kindlust Jumalas. Mõnikord on see võitlus teadmatuse ja usalduse piiril, vahel füüsiliste võimete piiril. Siis tundub mitmete rünnakute all taas, et veel pisut ja enam ei jaksa, aga usaldus Jumalale annab jõu. Nii mõnelegi asjale tuleb selgus võib-olla aastate pärast, mõni lahendus jääb ootama Kristuse tulekut.

Eriti vajasin seda hommikust palvet sõjaväeteenistuse ajal. Jumal äratas mind paarkümmend minutit enne üldist äratust. See oli imeline! Ma võisin tulla toimkonnast ja nelja paiku magama saada, aga enne äratust olin ärkvel. Panin käed teki all kokku, asendit eriti muuta ei saanud. Siis andsin end ja eemal olevad lähedased Jumala kätte. Palusin Temal mind valmistada eelolevateks katsumusteks, millest mul endal polnud enamasti aimugi. Palvetasin, et suudaksin pilke ja pööramiskatsete keskel Teda õigesti esindada. Palusin ka tarkust, kui teenistuses oli näha raskemaid ülesandeid, milleks ma polnud alati päris valmis.

Meenuvad palvehommikud ühes Esimese maailmasõja aegses Saksa sõjaväe kasarmus. Olime tihedalt topitud ühte kolmanda korruse ruumi paksude punastest tellistest müüride ja suurte akendega hoones. Minu magamiskoht oli kolmekordse voodi ülemisel korrusel akna kõrval. Kui ma avasin silmad, paistis sealt sügavsinine, juba valgenev tähitu koidueelne taevas. Taevas, kus liikusid inglid. Taevas, mis ulatus üle minu kauge kodu ja kus on peagi minu päris kodu – Jumala linn. Sellel hommikul oli hinges kitsas, ma polnud veel mingit selgust saanud hingamispäeva pidamise asjus, ma haarasin usus Jeesuse käest ja pidin ootama Tema lahendusi. Mõne minuti pärast kõlasid läbi ruumide toored sõjaväekäsklused. 45 sekundiga tuli seista riietatuna koridoris võimlemaminekuks rivis ja läkski sõduri päevarutiin lahti.

Usun, et suuresti on mind aidanud hommikune palve ja rõõm on suur, kui õhtul magama jäädes võin öelda otsekui aamen kogu päeva kestnud ühendusele.

„Mõtisklus ja palve hoiavad meid tormamast vabatahtlikult ohtudesse ja nii saame hoitud paljudest kaotustest. Siiski ei peaks me mingil juhul kaotama julgust, kui meid ründavad kiusatused. Sageli, kui satume raskesse olukorda, kahtleme, kas Jumala Vaim on meid juhtinud. Ent Vaimu juhtimine viis Jeesuse kõrbesse, kus Saatan Teda ründas. Kui Jumal paneb meid proovile, on Tema eesmärk alati tegutseda meie kasuks.” („Ajastute igatsus”, lk 77)

Olev Uuk