Ma sain hingamise

Olen üles kasvanud kommunistliku süsteemi lastekodus, saanud ateistliku kasvatuse ja hariduse. Vabanemine Nõukogude Liidust tõi aga Eestisse usuvabaduse. 1991. aasta septembris, kui olin 46-aastane,korraldati Tallinna adventkirikus piibliseminar. Minu abikaasa ja tütar kutsusid mind sellest osa võtma. Ma läksin, sest nad käisid peale.

Seminari käigus jõudis minu mõistusesse, et Piiblis on päästeplaan kõigile inimestele. Et on võimalik Jumala kaitse alla pugeda ja pääseda igavesse ellu. See lõi mind oimetuks. Positiivselt muidugi.

Seni olin olnud vaimselt ületöötanud. Tervis logises igapidi. Seminari lõppedes mind ristiti ja ma liitusin kogudusega. Mäletan, et kirikusaal oli minu jaoks pärast ristimist täis rahu ja rõõmu. Tundsin vabanemist seniseist koormaist, ja Jumala lähedust.

Alates pöördumisest käisin jumalateenistustel, tunnistus- ja palvekoosolekutel, uurisin huviga Piiblit. Jumal kinnitas mu usku mitmete kogemustega.

Seoses turumajandusele üleminekuga langes raha väärtus. Kuigi käisin pidevalt tööl, jätkus sissetulekust hädapärast söögiks. Jäin üürivõlglaseks. Kahel korral lõppes mul raha täiesti otsa, nii et ei olnud võimalik isegi midagi söödavat osta. Esimesel korral ei olnud enam õhtusöögiks perele midagi lauale panna. Juhtus aga nii, et mu abikaasale tuttav kioskiomanik pakkus tasuta poolteist kilo eelmise päeva sõõrikuid, ilma et oleks midagi teadnud meie toidupuudusest. Teine kord jäi meil raha vajaka kaheks nädalaks. Siis kinkis mu abikaasa Kanadas elav ristiema talle 20 dollarit, millest piisas minu palgapäevani.

Sel majanduslikult raskel ajal hakati instituudis, kus töötasin, töökohti koondama, et nendel, kes tööle alles jäävad, saaks palkasid tõsta. Mindki ähvardas töölt koondamine.

Kuna olin nüüd kristlane, maksin üürivõlast hoolimata jätkuvalt kümnist. Kandsin nii oma majandusliku olukorra kui ka töölt lahtilaskmise ähvarduse palves korduvalt Jumala ette. Seepeale juhtus minu jaoks midagi ootamatut.

Ühel tööpäeval helistas mulle instituudi direktor. Ta palus mind tulla oma kabinetti, et tutvustada mulle uusi palgatingimusi ja et ma nõustumise korral kirjutaksin töölepingule alla. Minu palk tõusis ja jäin tööle alles, kuigi olin juba, nagu hiljem raamatupidamisest selgus, koondatavate nimekirjas.

Pooleteist aasta pärast lahkusin omal soovil instituudist töölt, kuna sain kohalikus omavalitsuses veelgi tasuvama töökoha. Selliselt asetas Jumal mind nišši, kus ma sain hakkama. Sain varsti ka üürivõlast lahti.

Üheksa aastat pärast ristimist võisin rõõmu tunda ka oma õe ja veel viis aastat hiljem oma venna liitumisest adventkogudusega.

Kalev Orgla