PALVEKAMBER

„Meie kaasaegses ühiskonnas on Vaenlane spetsialiseerunud kolmele asjale: mürale, kiirusele ja rahvahulgale.” („Celebration of Discipline”, lk 13) Kas pole Richard Fosteril õigus? Ja sellepärast on ülioluline, et toimiksime samamoodi nagu jüngrid selles evangeeliumi loos: „Ja jüngrid jätsid rahvahulga maha ning võtsid Jeesuse kaasa.” Me peame jätma maha müra ja rahvahulga.

Sellepärast vajamegi seda, mida vana aja inimesed nimetasid palvekambriks – ruumi kodus või nurka toas või korteris või liikuvas kodus – mingit kohta, kus sa saad iga päev olla Jeesusega kahekesi. Me oleme harjumuste orjad. Me sööme hommikusööki samas kohas, me surfame veebis või loeme ajalehte samas toolis. Just samamoodi peame leidma „püha nurga”, millest võib saada meie palvekamber. See ei pea olema peen, see peab olema järjekindel koht. Palvekambri muutmine iga päev ainult häirib, ükskõik kas see toimub majas või toas. Uudishimulik olevus nagu sa oled, kasutad sa esimesed väärtuslikud hetked kõige selle uurimiseks, mis on sinu vaateväljas „uut”. Seega mine iga päev või iga õhtu samasse tuttavasse ja mugavasse ümbruskonda, nii et miski ei tõmbaks sinu tähelepanu kõrvale sellest, millepärast sa üldse palvekambris oled − veeta aega Päästjaga kahekesi.

Kuid samamoodi nagu järjepidevust, on sul vaja ka vaikust. See tähendab, et sa oled eemal oma elukoha elutegevusest ja mürast. Lülita välja kõik taustamüra, kui võimalik. Ei mingit iPodi, muusikakeskust, telerit, mobiiltelefoni ega magavat abikaasat voodis kõrval (tegelikult unusta ära mõte muuta voodi palvekambriks – sa ei püsi kunagi ärkvel!), ei lapsi ringi jooksmas ega toakaaslast nägemisulatuses (kuigi võib-olla on ta samas ruumis, sest peate tuba jagama). Kõigi meie puhul, kes me oma elukohta jagame, peab kehtima mingisugune „pühendushetke kokkulepe”, kus lubame austada üksteise soovi selle vaikse igapäevase nurga jaoks koos Jumalaga.

Ralph Carmichaeli laulus on suurepärane mõte: „Elu kiirest möllust eemal on üks vaikne koht, kus Jumal saab rahustada mu rahutut meelt. Sel vaiksel hetkel Temaga jäävad kõik mu mured kaugele.” („The SDA Hymnal”, nr 503)

Selle ajaloohetke tohutult suurenenud müras ja rahutuses on eluliselt oluline, et ka meie „jätaksime rahvahulga maha” iga päev ja kiirustaksime sellesse vaiksesse kohta koos Temaga, kes ainsana suudab neil ebakindlail aegadel hoida meid terve ja kaitstuna.