„Ingel, keda ma nägin seisvat mere peal ja maa peal, tõstis oma parema käe taeva poole ning vandus selle nimel, kes elab igavesest ajast igavesti, kes on loonud taeva ja mis seal on ning maa ja mis seal on ning mere ja mis seal on: Aega enam ei kulu.“ (Ilmutuse 10:5, 6) See sõnum teatab prohvetlike perioodide lõppemisest. Nende pettumus, kes lootsid meie Issandat 1844. aastal näha, oli tõepoolest kibe, kuna nad ootasid nii innukalt Tema ilmumist. See oli Issanda määratud, et pettumus peab tulema ja südamed saavad avalikuks.
Koguduse peale ei ole tulnud ühtki pilve, mille jaoks Jumal ei ole valmis, Jumala tööd takistama ei ole tõusnud mitte ühtki vastuseisvat jõudu, mida Ta pole ette näinud. … Kõik Tema plaanid lähevad täide ja pannakse maksma. Tema seadus on ühendatud Tema trooniga ning saatanlikud tööriistad ei suuda seda koos inimestest tööriistadega hävitada. Jumal on tõde inspireerinud ja valvab seda. See jääb püsima ja saavutab edu, kuigi vahel võib tunduda, et see jääb varju.
Kristuse evangeelium on iseloomus avaldunud seadus. Selle vastu kasutatud pettused, iga vahend vale kaitsmiseks, iga Saatana käsilaste poolt sepitsetud eksitus murtakse viimaks lõplikult ja tõe võit on nagu päikese ilmumine keskpäeval. Õiguse Päike, mille tiibade all on paranemine, hakkab paistma ja kogu maa saab täis Tema au. ...
Vanad vaidlused elustatakse ja uued teooriad kerkivad pidevalt esile. Aga Jumala rahvas, kes on usus ja prohvetikuulutuse täitumises teinud oma osa esimese, teise ja kolmanda ingli sõnumi kuulutamisel, teab, millele ta toetub. Neil on kogemus, mis on väärtuslikum kui puhas kuld. Nad peavad seisma kindlalt nagu kalju ja hoidma usku algusest lõpuni vankumatuna. − „Selected Messages“, 2. kd, lk 108, 109.
In English