Need, kes peavad Jumala käske ja kellel on Jeesuse usk, tunnevad lohe ja tema väehulkade viha. Saatan peab maailma oma alamaks, ta on saavutanud kontrolli ärataganenud kirikute üle. Kuid siin on väike seltskond, kes paneb tema ülemvõimule vastu. Kui ta suudaks nad maa pealt kaotada, oleks tema võit täielik. Samamoodi nagu ta mõjutas paganrahvaid hävitama Iisraeli, ärgitab ta lähitulevikus maa kurjad jõud hävitama Jumala rahvast. Kõigilt nõutakse kuuletumist inimeste korraldustele, mis rikuvad Jumala seadust. „Vanemad ja vennad ja sugulased ja sõbrad“ reedavad neid.
Nende ainus lootus on Jumala halastuses, nende ainus kaitse on palve. Nagu Joosua palus ingli ees, nii anub ülejäänute kogudus murtud südame ja innuka usuga andestust ja vabastamist Eestkostja Jeesuse kaudu. Nad on täielikult teadlikud oma elu patususest, nad mõistavad oma nõrkust ja vääritust ning kui nad endale vaatavad, on nad meeleheite äärel.
Kiusaja seisab nende kõrval, et neid süüdistada, nagu ta oli kohal Joosua takistamiseks. Ta osutab nende määrdunud riietele, puudulikule iseloomule. Ta näitab nende nõrkust ja rumalust, tänamatuse pattu, Kristusega mitte sarnane olemist, mis on häbistanud nende Lunastajat. Ta püüab hirmutada inimesi mõttega, et nende olukord on lootusetu, et nende rüvetatuse plekki ei saa kunagi maha pesta. Ta loodab niimoodi hävitada nende usu, et nad annaksid tema kiusatustele järele, loobuksid truudusest Jumalale ning võtaksid vastu metsalise märgi. …
Kuigi Kristuse järelkäijad on patustanud, ei ole nad end kurja juhtimise alla andnud. Nad on patud maha jätnud, otsinud alanduses ja kahetsuses Issandat ning jumalik Eestkostja palub nende eest. Tema, keda nende tänamatus on kõige enam puudutanud, kes teab nende pattu, aga ka nende kahetsust, ütleb: „Issand sõidelgu sind, Saatan. Ma andsin nende eest oma elu. Nad on minu peopesadesse märgitud.“ − The Review and Herald, 9. jaanuar 1908.
In English