PUHASTUS PATUST

Kui prohvet Jesaja nägi Jumala au, oli ta hämmastunud, ning, tunnetades enda jõuetust ja väärtusetust, hüüatas ta: “Häda mulle!”

Jesaja oli hukka mõistnud teiste patte. Kuid nüüd nägi ta iseennast olevat sama needuse all, mida ta oli ennustanud teistele. Ta oli Jumalat teenides rahuldunud külmade, elutute tseremooniatega. Ta ei teadnud seda enne, kui Jumal talle selle kohta nägemuse andis. Kuivõrd andetu ja rumalana ta ennast nägi, kui ta vaatas pühamu aulisust ja pühadust! … Tema mõtteid sel hetkel väljendavad hästi apostel Pauluse sõnad: “Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” Ro 7,24 …

“Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi, mille ta pihtidega oli võtnud altarilt. Ja ta puudutas mu suud ning ütles: “Vaata, see puudutas sinu huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud!”” Js 6,6-7

Jesajale antud nägemus esitab ilmekalt Jumala rahvast viimastel päevadel. Neil on eesõigus näha usus tööd, mida tehakse taevases pühamus. … Kui nad usus vaatavad pühamaist pühamale ja näevad Kristuse tööd taevases templis, mõistavad nad, et nad on ebapuhaste huultega inimesed – inimesed, kelle suu on rääkinud asjatut juttu ning kes pole oma andeid kasutanud ega arendanud Jumala auks. Nad tunnevad meeleheidet, kui näevad erinevust, mis on nende endi väärtusetuse ja nõrkuse ning Kristuse iseloomu puhtuse ja ilu vahel. Kui nad siis Jesaja kombel lasevad Issandal oma südames muutusi teha, kui nad oma hinge Jumala ees alandavad, on neil veel lootust. Tõotuse vikerkaar on trooni kohal ning töö, mida tehti Jesaja eest, tehakse ka nende eest.4BC1138,1139