Ebakindel tulevik ootab meid ees

„Kuidas saan ma minna sinna tagasi? Peale seda, kuidas ta minuga on käitunud, ei suuda ma enam selles paigas elada!“

Tolle ajastu tavade kohaselt kuulus Haagar oma perenaisele. Teda ei lohutanud tõik, et ta oli Saarale ja Aabrahamile vahendiks poja saamisel.

Haagar maksis oma ülbuse eest kõrget hinda. Lõpuks oli ta sunnitud rasedana laagrist põgenema kõrbesse. Semiitide telkides poleks temal, egiptlannal mingit tulevikku olnud.

Kuid inglil oli sellele segaduses olevale naisele sõnum: Jumal on tema kitsikust tähele pannud. Tema lapsest pidi saama suur rahvas. Nagu paljud teisedki, pidi ka Haagar juhtunu eest vastust kandma. Ta oli õõnestanud Saara kui Aabrahami naise positsiooni, ilma et ta oleks mõelnud, mida see endaga kaasa toob.

Tema tähelend oli maksnud talle turvalisuse. Kuid hirm, mille tema olukord temas tekitas, andis võimaluse Jumalale. Jumal asetas tema ette stoppmärgi, pööras ta ringi ning saatis tagasi laagrisse.

Mida võis Haagar mõelda inglist ja allika ääres kuuldud häälest? Kui palju Aabrahami usust oli jäänud tema südamesse? Iisraeli ajaloo kirjapanijad polnud unustanud mainida, et ka Egiptuse naine võib tunda Jumalat ja kuulda Tema häält. Tal ehk polnud teadmisi, mis võimaldanuks tal anda Jumalale sama nimi, mille oli andnud Aabraham, kuid ta tundis siiski just sedasama Jumalat.

Ajal, mil see sündmus on ajalukku jäädvustati, voolas Kaadesi ja Beredi vahelisel alal ikka seesama allikas, mida kutsuti „Tema, kes mind näeb“. Võid võrrelda oma kitsikust ja hirmu Haagari omaga ning meenutada endale, et sama Issand otsib ka sind. Ka sinu elus võib olla hetki, kus Jumala vahelesekkumine on ebakindluse maal tekitanud lootusealikad.

„Jumala armastuse pidevaks meenutamiseks nimetas ta oma lapse Ismaeliks – „Jumal kuuleb“.