Tuhande Peegli Maja

Vana Jaapani muistend jutustab, et ammu, ammu oli ühes üksildases paigas eriline maja, mida tunti Tuhande Peegli Majana. Selles majas juhtus kummalisi asju.

Oli sest majast kuulnud ka väike rõõmus koer. Nii ta otsustaski seda imelikku asja uudistama minna. Rõõmsalt hüpates läks ta trepist üles. Kõrvad uudishimust ja elevusest kikkis ning saba innukalt liputamas, piilus ta ukse vahelt sisse. Ja oh üllatust! Talle vaatas vastu tuhandeid kikkiskõrvalisi ja sõbralikult saba liputavaid väikesi koerakesi, kel kõigil sära silmis. Väike rõõmus koer naeratas oma kõige laiemat naeratust ja tuhanded väikesed koerakesed vastasid talle samasuguse sõbraliku laia naeratusega. Väike koer ei olnud enam lihtsalt üks väike rõõmus koer. Ta oli lausa õnnelik koer. Talle meeldis see imelik koht ja ta otsustas, et tuleb siia kindlasti tagasi nii sageli kui vähegi võimalik.

Ka üks teine väikene koer oli Tuhande Peegli Majast kuulnud. Kuid see polnud kaugeltki nii rõõmus koer. Temagi otsustas asja uurida ja nii ta läkski. Kohale jõudnud, lontsis ta, pea norus, trepist üles ja tõstis uksel veidi oma nukrat pilku. Pilt, mida ta nägi, kohutas teda. Tuhanded sorgus saba ja kurvalt lontis kõrvadega koerad vaatasid hirmunult talle vastu. See polnud julgustav vaatepilt ja nii vedas ta ülahuule veidi hammaste pealt kõrgemale ning urises hoiatavalt. Oh õudust! Tuhanded väikesed koerad olid ühtäkki kurjaks muutunud ja urisesid ohtukuulutavalt ta peale. Väike õnnetu koer pages majast eemale ja otsustas kindlalt: siia majja ei tõsta ta enam iialgi ühtegi oma jalga.

Meie kodu, meie pere on Tuhande Peegli Maja. Meie hommikune tervitus peegeldub pereliikmete nägudelt ja tegudelt. Meie julgustavad sõnad tulevad meile tuhandekordselt tagasi: Meie lohutus teistele pöördub ühel hetkel uude suunda ja pakub tuge meile enestele siis, kui seda hädasti vajame. Turvalisus, mida jagame oma kõige kallimatele, loob turvatunnet ka meile enestele, ning seda kordades enam, kui oleme ära andnud. Kummaline, kui lihtne ja kui keeruline see on. Ikka tundub, et keegi teine peab esimesena otsa lahti tegema. Ikka tundub, et sõbralikkus tuleb ära teenida. Ikka tundub, et armastust pole sugugi lihtsalt niisama anda. Ometi oleme ise hoitud ja armastatud ja julgustatud ja kantud ülalt. Tingimusteta. Miks on seda siis nii raske jagada? Miks on siis nii raske ise otsa lahti teha?

Tuhat peeglit peegeldab tagasi just seda, mida oleme ukselt pakkunud. Meil pole põhjust nuriseda, et elukaaslane morn või lapsed pahurad. Vaadakem korraks tõepoolest peeglisse. Ühteainsasse. Mis saab minust üldse tagasi peegelduda? Kas see on rõõm koosolemisest ja koostegutsemisest? Kas see on avatus teiste kogemustele ja arvamustele? Kas see on sära, mis tuleneb Taevase Isa lapseks olemisest?

Niisiis on minu pere Tuhande Peegli Maja. Ja Sinu pere on samuti. Ja meie kogudus on Kümnete Tuhandete Peeglite Maja, sest sinna kogunevad inimesed tuhandete peeglitega majadest. Ja maailm peegeldab seda miljonites peeglites ning loodetavasti otsustab, et nende kristlastega saab olema tore koos edasi rännata. Või siis ka mitte...

Anne Vahtramäe