Siit mõistame, et meid armastav Issand võimaldab meil oma armastuse tõttu elada rõõmuga täidetud osaduse elu Temaga, kui meie Tema armastusse jääme. Kas meie, kes tunnistame end Tema järelkäijaiks, oleme alati rõõmsad Temas? Kui oleme ausad enda suhtes, on ometi neid hetki, mil me pole rõõmsad. Miks?
Arutleme uue päeva algul selle üle, mis on rõõmu peamised takistused meie usuelus. Üks olulisem on muretsemine – usalduse puudus. See rikub meie vahekorra Kristusega. Kui endas seda avastame, kutsub meid armastav Issand silme ees hoidma kõike, mida Jumal meile oma Pojas on andnud. Siis tuleb meisse tänulikkus – ja koos sellega rõõm. Laulus 92:5 on öeldud: „Sest sina, Issand, oled mind rõõmsaks teinud oma tegudega, ma hõiskan sinu kätetööde pärast!“
Kui meile on meie võla suurus selgunud ja oleme kogenud, et see on meile andeks antud, sest nii on tõotatud – mis muu täidab siis meie hinge kui tänu ja sellest tulenev lausa juubeldav patukoormast vabanemise rõõm.
Rõõmsa kristlasena tunnetame pidevat sõltuvust Jumalast ka uue päeva igal hetkel. See võimaldab meil usaldada Teda kõiges, mis Ta meile tõotanud on – näiteks oma halbadest harjumustest vabanemisel, võitluses patuga. Nii õpime arvestama Tema tõotustega ja neile toetuma – ja nii kasvab usk ja rõõm Temas ning Tema üha sügavam tundmine.
Tõeline sõprus Temaga ja rõõm sellest on kahepoolne.
Aino Ormus
In English