Paigad, kus on toimunud mingid tähtsad sündmused, ärgitavad meie kujutlusvõimet. Meid mõjutavad ka kohad, mis on seotud meie endi või meie lähedastega: sünnikoht, elukoht, lähedaste traagiline hukk...
Käisin ühe vanamehe, Alfred Jaaniga, Permisküla saarel. Saar asub Narva jõe Peipsi-poolses kiirevoolulises otsas. Alfred oli mulle ekskursioonijuhiks ja jutustas aastatetaguseid sündmusi. Ta oli üks väheseid, kes sõja ajal eluga pääses. Ta näitas mulle ka punkri asukoha, kus mu isa viibis, kui Vene väed saare vallutasid. Kui ma saarele jõudsin, valdas mind sundus põlvitada ja palvetada, see oli kui hüvastijätt oma isaga, kes ilmselt seal hukkus.
Alfred jutustas oma pääsemise lugu. Tuli möllas. Pommid lennukitelt ja kahurite mürsud läbisegi. Alfred võttis hoogu, et hüpata kaevikust jõkke, siis aga kuulis laste kisa, hurraatamist! Piiludes nägi eemal sillarusudel mundritesse topitud poisikesi, kes sihtisid üle jõe ujujaid.
Ja siis hüpe jõkke! Jõudnud üle jõe, roomas ta kaldast üles, et varjuda kaevikusse. Sel hetkel, kui ta oli poolenisti kaevikus, sai kõrgemal asuv tagumik tabamuse. Tänu sellele jäi ta ellu. Järgmisel päeval saadeti kõik üle ujunud ja terveks jäänud mehed saart tagasi vallutama. Nood, põhiliselt Arest pärit mehed, läksid kõik jõgepidi allavoolu...
Jumal, ma tänan Sind, et oled selle suure võitluse võitnud ning oma ristisurma läbi ka surm on võidetud! Ma tänan, et võin olla Sinu poolel!
Valdek Lõhmus
In English