ÜKSTEISEGA SUHTLEMINE

Avaldatud 5.7.2015, rubriik Päeva sõna

Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.” 1. Moosese 2:18

Richard Swensoni, raamatu „Margin” arstist autori jutul on mõte. „Peaaegu kõik Pühakirjas ettekirjutatud suhtumusliku elu näitajad on viimase kolmekümne aasta jooksul saanud suuri tagasilööke. Abielu – kehvem, lapsevanemaks olemine – kehvem, sugulased – kehvem, kogukonnatunnetus – kehvem, sotsiaalse toetuse süsteem – kehvem, kogudusele pühendumine – kehvem, koguduse ühtsus – kehvem ja üksteisega suhtlemine koguduses – kehvem. Ja see oleks nagu üleöö juhtunud. Pole eriti ime, et meie valu on nii suur.” (lk 55)

Kas võib olla, et Jumala mõte seal Eedeni aias Aadama kaaslase vajamise kohta kehtib tegelikult kõigi inimeste puhul, ükskõik kas nad on abielus või mitte? Täpsemalt, kas võib olla, et me kõik oleme loodud üksteise seltsi vajama?

Üks uuring Alameda maakonnas Californias tõstab esile selle üksiolemise mõjud, mille all meie põlvkond kannatab. Richard Swenson kirjutab sellest: „Uuring uuringu järel kinnitab, et terve abielu, perekonna või kogukonna tugistruktuur annab parema tervise ja pikendab eluiga – see on omamoodi puhversüsteem mureolukorra valu vastu. Üks suurematest uuringutes hõlmas viit tuhandet Alameda maakonna elanikku Californias üheks aasta jooksul. Järeldus? Pärast muutujate korrigeerimist: „Neil, kes ei olnud abielus, kellel oli vähe sõpru või sugulasi, ning neil, kes vältisid kogukonna organisatsioone, oli selle aja jooksul kaks korda suurem tõenäosus surra kui inimestel, kellel olid need sotsiaalsed suhted olemas.”” („Margin”, lk 62)

Kui kõik, mida ma kogen, on üksiolek töökohal, õppimiskohas, jumalateenistuste kohas – ja mul pole kogukonda –, siis suureneb risk surra! „Minu lastel ei ole hea üksi olla.” Jumal poleks ju saanud enam selgemini väljenduda.

Mida läheks siis vaja, et muuta meie kogudused kogukondadeks, kus üksteisega suheldakse? Kes oleks see, kes muudaks meie jumalateenistuste kohad hoolimise kohtadeks? Kas poleks loogiline järeldada, et kõigist maailma inimestest annavad tõelise kogukonna jaoks kõige kaastundlikumaid ja hoolivamaid kogemusi ja keskkondi just valitud? Kas me oleme oma vendade ja õdede hoidjad? Ja kui mitte, siis miks? Statistika on olemas. Kas ilma Jumala määratud ühiskondliku „üksteisestumiseta” surevad valitud samamoodi nagu ülejäänud maailm – üksiku ja üksildasena?

Jaga Facebookis