VALGUS PIMEDUSES

Pühamu oli võtmeks, mis avas 1844. aasta pettumuse saladuse. See avas terve tõdede süsteemi ning näitas, et Jumala käsi oli juhtinud suurt adventliikumist. GC 423

Nii nagu kogu kristlik maailm, nii uskusid ka adventistid tollal, et maa või mõni osa sellest on pühamu. Nad mõistsid pühamu puhastamise all maa puhastamist viimase suure päeva tulega ja arvasid, et see toimub Kristuse teisel tulemisel. Sellest tehtigi järeldus, et Kristus tuleb maa peale 1884. aaastal.

Ent määratud aeg oli möödunud ja Issand ei olnud ilmunud. Usklikud teadsid, et Jumala Sõna ei võinud eksida, vaid et nende prohvetikuulutuste tõlgendus pidi olema ekslik; kuid kus oli viga? …

Uurimise käigus selgus, et Pühakirjas ei leidunud ainsatki tõendit üldtunnustatud vaate toetuseks, et see maa on pühamu. Seevastu leidsid nad Piiblist täieliku kirjelduse pühamu, selle olemuse, asukoha ja teenistuse kohta. GC 409-411

Niisiis mõistsid need, kes järgisid prohvetliku sõna kasvavat valgust, et maa peale tulemise asemel sisenes Kristus 2300 päeva lõpul, aastal 1844, taevase pühamu kõige pühamasse paika teostama lepituse lõputööd enne oma tulekut. …

Nüüd nägid nad Teda jälle kui oma kaastundlikku ülempreestrit, kes pidi varsti ilmuma nende kuningana ja vabastajana. GC 423, 424

Järgides Teda usus, hakkasid nad mõistma koguduse lõputööd. Nad omandasid selgema arusaamise esimese ja teise ingli kuulutusest ning olid valmis vastu võtma ja maailmale edasi andma Ilmutusraamatu 14. peatüki kolmanda ingli pühalikku hoiatust. GC 432