Beethoveni 9. sümfoonia on kahtlemata üks ajaloo tuntumaid heliteoseid ning on palju neid, kes peavad seda kõigi aegade kõige paremaks teoseks. Sellest pärineb ka laul „Ood rõõmule“. Vähesed inimesed ei tunne liigutust, kui kuulevad seda elavas esituses; see kõneleb inimsüdamega sügavuti. Kuigi paljudel kuulajatel ei pruugi olla muusikalist haridust ja seega ei tunne kunstivormi reegleid, mõistame me kõik instinktiivselt muusikakeelt.
Aga kujuta ette sümfoonia sooloesitust. Osa „Ood rõõmule“ ei saa ühehäälselt esitada. Solist võib suuta äratuntava meloodia esitada, nii et sa tunned ära, et see oli Beethoveni peas sündinud viis, kuid esitus oleks hõre ja ebatäielik ning helilooja tegelik mõte ei tuleks välja nii, nagu ta seda kavandas. Midagi oleks Beethoveni moodi, kuid see ei oleks päris Beethoven.
Mõtle nüüd vaimuandidele. Paulus võrdleb meie ande kehaosadega ja rõhutab, et koos moodustame ühe ihu Kristuses. Populaarseks on saanud arvamus, et kristlased võivad läbi ajada ilma organiseeritud religioonita ja teha kuningriigi tegusid omapead. Kuid Jumal ei õnnista ühtki isikut kõigi vaimuandidega, vaid on kavandanud hoopis, et kasutame neid teistega ühiselt.
Muidugi võib üks inimene üksinda teha midagi, mis ilmutab põgusalt Jeesust, kuid see on hõre ja ebatäielik, nagu solist, kes üritab üksinda koorisümfooniat esitada. Üksik hääl ei ilmuta Kristust tõeliselt kogu Tema täiuses ning sihtrühm − selle maailma rahvad, keeled ja suguharud − jäävad ilma majesteetlikust teosest, mida Jumalal oli plaanis neil kuulda lasta.
Pane tähele, et isegi Jumal ei tegutse üksinda. Piibel näitab üht tõelist Jumalat kolme isikuna, kes tegutsevad üksteisega täiuslikus kooskõlas ja kelles igaüks täidab Jumala tahte erinevaid rolle. Kas võime Jumala rahvalt vähemat oodata? Kui kasutame oma ande kooskõlas teistega, hakkab esile kerkima päevselge pilt Kristusest, mis on nii rikkalik, et liigutab iseenesest kõigi selle nägijate südant.
In English