Jesaja 14:12, 13
Üks toredamaid ande, mis kristlasel võib olla, on vahetegemise and. See on and, mis annab võime tuvastada teoloogiline vale hetkega ning võimaldab probleemi diagnoosida enne, kui see alguse saab. On ka teist sorti vahetegemine, mis on samuti äärmiselt kasulik: võime tunda ära, kui keegi teine on konkreetse ülesande jaoks sobilikum kui sina.
Piibel näitab, et kuigi Lutsiferil oli taevas üks kõrgemaid positsioone − ta oli kattev keerub, kes seisis vahetult Jumala trooni kõrval −, muutus ta oma ametiga rahulolematuks. Selle asemel et olla tänulik ja oma kõrgelt austatud kohaga rahul, muutus ta kadedaks seetõttu, et ta ei olnud jumaluse liige. Ta otsustas lõpetada uskumuse, et Jumal sobib troonile paremini kui tema.
Võime leida midagi Lutsiferist enda kadeduses. Selle asemel, et tunnustada ja rõõmustada, kui kellelgi on avastatud ainulaadne and rolli jaoks Kristuse ihus, tunneme sageli rahulolematust oma ainulaadse rolli suhtes ja ihaldame teiste oma. Uhkuse koledus kerkib sageli pinnale just nimetusnõukogu töös, kui näeme vahel inimesi klammerdumas selle külge, mida peetakse kirikus üllamaks ametiks.
Isegi põgus pilk ärimaailma näitab, mis on selle mõtte juures vale. Maailma kõige edukamad tegevjuhid ei ole tavaliselt edukad sellepärast, et neil on olemas kõik võimed firma edukaks juhtimiseks; nad on võimekad administraatorid, sest nad oskavad ümbritseda end inimestega, kes on suutelised tegema seda, mida nemad ei tee pooltki nii hästi.
Vaimuandide rakendamine on usutegu. Teiste peale kadedaks saamise asemel peame õppima uskuma, et meile antud annid on koguduse töös üliolulised.
„Ent silm ei või öelda käele: „Mul ei ole sind tarvis!“ või jälle pea jalgadele: „Mul ei ole teid tarvis!“, vaid hoopis vastupidi − need ihuliikmed, mis tunduvad olevat nõrgemad, on tingimata vajalikud.“ (1. Kiri korintlastele 12:21, 22)
Mitte ainult sina ei vaja kogudust, vaid ka kogudus vajab sind.
In English