Apostel Pauluse elu oli kõike muud kui igav. Kui ta kuulutas evangeeliumi Lüstra linnas, sai sünnist saati halvatud mees imeliselt teveks ning linnaelanikud reageerisid nii vaimustunult, et see tekitas tõsise probleemi. Rahvas, kes oli veendunud, et nad olid just jumalatega kokku puutunud, üritasid kummardada Paulust ja Barnabast kui Hermest (Mercuriust) ja Zeusi (Jupiteri). Kui Paulusel õnnestus see olukord lahendada, tulid linna juudid Antiookiast ja Ikoonionist ning veensid rahvast vastupidises. Selle tulemusena visati Paulust kividega.
Paulus lahkus linnast, et mujal kuulutada, ning see on täiesti arusaadav. Kuid raske on mõista fakti, et pärast seda kui Palus oli rajanud lähedal asuvas Derbe linnas koguduse, naasis ta Lüstrasse. Miks? Ta tahtis kogudust julgustada. Kuigi nad olid näinud halvatu tervistamise imet, olid nad näinud ka rahva muutlikku loomust ning katset Paulust tappa.
Isegi pärast seda, kui Jumal on meie ellu imeliselt sekkunud, võivad katsumused ja takistused kiiresti varjutada õnnelikud hetked ning panna kristliku elu paistma ülemäära raskena. 21. sajandil võivad katsumused viia meid usurõõmust eemale sama hõlpsalt kui vanaaja lüstralasi. Aeg-ajalt juhtub kirikus meiega midagi, mis tekitab kahtlusi, kas minna tagasi. Kuid pane tähele Pauluse Kristuse-sarnast hoiakut: ta oli Lüstra kristlaste julguse pärast rohkem mures kui enda turvalisuse pärast. Ta teadis, et tema kividega viskamine oli muutnud araks paljud vastpöördunud, kes pidid jätkama usuelu samas linnas, kus suur apostel oleks peaaegu mõrvatud. Nii et hoolimata isiklikust halvast aimdusest, mis tal võis olla, läks ta tagasi.
Kui juhtuvad halvad asjad − ning vaimulikus sõjas olevas maailmas juhtuvad need paratamatult −, peame mõtlema võimalusele, et langenud inglid üritavad meid hoida eemal paigast, kus meid vajatakse. Koguduses on teisi, kes võivad meie julgustust vajada ning sinu pidev kohalviibimine kirikus võib saada teiste jaoks tervendavaks teenistuseks.
In English