Pettumus või õnnistus?

Bileam tahtis needa, mitte õnnistada. Aeg ja Jumal juhtisid teda edasi nagu puiklevat hobust, kes ei taha jõge ületada. Ta astus kord siia-, kord sinnapoole. Ta vaidles isegi oma eesliga! Nagu arg lõvi, kes ei julge oma karja juurest lahkuda, astus Bileam oma teed, kord edasi minnes, kord peatudes.

Moabiitide kuningas Baalak oli kindel, et Bileam on tema poolel, kuid Jumalal oli võim oma prohveti huulte üle. Kuningas Baalak teadis prohvetikuulutuse väge: mida Bileam ütleb, see ka juhtub. Jumal teadis seda sukumust ning kasutas seda ära. Kui Bileam oleks Iisraeli neednud, oleks rahvas seda teada saanud ja hirm oleks Jumala rahva põlved värisema pannud.

Kas Jumal „vallutas“ Bileami, ja sundis teda ütlema sõnu, millele ta vastu puikles? Ei, probleem oli hoopis Bileamis. Ta ei tahtnud öelda seda, mida teadis olevat õige. Ta ei tahtnud, et Jumal asetaks Jaakobi kõrgemale ning tõstaks Iisraeli kuningaks. Kuid pääste pidi tulema Iisraelilt, mitte intriigitsevalt Baalakilt.

Bileami loost sai tähendamissõna, mida iisraeli emad rääkisid oma lastele. Jumal tahtis, et nad õnnistaksid Tema nime ja tunnistaksid Tema kasuks. Ta juhtis neid ikka ja jälle õnnistustemaa piirioja juurde, kuid nad pöördusid alati tagasi ja ei tahtnud sellest üle astuda. Vaid tulevase Lootusetähe, kuningate Kuninga sündimisel pidi tõotus täituma. Isegi siis pidi Jumal pöörduma teiste rahvaste poole, et kuulda oma nime ülistamist ja Päästja sünni kuulutamist.

Meie ees on pidevalt valik: kas kuuletuda või tõrkuda. Igapäevases elus maailma keskel tundub kergem olevat pealt vaadata kui tegutseda. Hingamispäevad ja osadus usukaaslastega võib igapäevarutiinis kaduma minna. Kuid Jumal on elav Jumal ja Ta toob meid ikka ja jälle tagasi, et tunnistaksime tõde.

„Üks hellitatud patt kahandab vähehaaval meie iseloomu tugevust ning allutab selle õilsadki omadused kurjuse vägedele.“