Lõpliku pääsemise suunas

Mõned pääsemislood on lausa hirmsad lugeda. Jubedust tekitab Ehudi lugu, kes torkas pistodaga surnuks Egloni. Eglon oli üsna rasvunud ning ta surm oli tõenäoliselt hirmus. Kui Jael lõi telgivaia läbi Siisera oimude, aitas ta päästa Iisraeli, kuid sellele kaasnes Kaananlaste väepealiku agoonia.

Isegi Uus Testament ei pääse sellistest lugudest. Juudase viimased hetked tekitavad meis õudust. Ning kui Heroodes mässas Jumala vastu, tabas teda kohutav saatus.

Piibli kirjutavad siiski teadsid, et selliste sündmuste mõtteks polnud jäädvustada veriseid hetki. Kui Deboora laulis võidulaulu, ta küll mainis Jaeli tegu, kuid ei peatunud sellel pikemalt. Jumal oli taaskord Iisraeli päästnud ning tulevik näis lootusrikas.

Sarnaseid sündmusi pole raske leida ka tänapäevaelust. Hispaanias, kus adventistidesse seni ühiskonnas suhtuti äärmise põlgusega, on adventkirik nüüd väga austatud ja isegi kadestatud. Kolumbias aga lõpetas valitsuse vahetus adventistide tagakiusamise.

Selliseid sündmusi jälgides neäme Jumala vabastavat väge. Me ei keskendu üksikutele juhustele, vaid tervele sündmustejadale, mis lõpuks näitab ikkagi, et Jumala plaan täitus.

Uus Testament ei otsi päästet poliitika ja riigivõimu läbi. Päästmine ei oota ühe või teise süsteemi kokkuvarisemist – Jumal viib kõik ikkagi õigel ajal täide. Jumala päästvad teod avalduvad läbi meie isiklike kontaktide teiste inimestega. Me võime arvet pidada selle üle, mida Jumal meile isiklikult andnud on.

Deboora teadis, et peagi kerkivad esile uued vaenlased. Selle lahingu võitmine ei tähendanud veel sõja võitmist. Jael meelitas seekord Siisera lõksu, kuid varsti ilmuvad välja uued siiserad. Kas tuleb ka pääste?

Olgu tegemist üksikisiku või kogudusega, Jumal hoiab meid. Neile annab ta tõe telgivaia ja veendumuse haamri. Nii astume edasi lõpliku pääste poole, et võiksime puhtaina võidutseda Jumala ees, kes päästab.

Kogu taevas ootab, et me paluksime Jumalalt tarkust ja jõudu.“