Taavet küsib selles tekstis kaks ühesugust vastust nõudvat küsimust. Kuhu ma võiksin minna? Kuhu ma põgeneksin? Taaveti abielurikkumise lugu ja kõik sellele järgnev on ühe inimese viis põgeneda Jumala eest. Ikka püüdis ta oma pattu kinni katta valesepitsemiste, peitmiste ja vandenõuga. Taavet mõistis põgenemise võimatust alles siis, kui prohvet Naatan rääkis talle mõistuloo temast endast.
Piiblis on räägitud mehest nimega Joona, kes püüdis Jumala eest põgeneda. Ta ostis piletid laevale, mis viis teda Niinive linnast, kus Jumal teda ootas, kaugemale. Ei möödunud kaua, kui torm, laeva meeskond, suur kala – kõik Jumala käsilased leidsid Joonat tõdemas – ka surmavald on Jumala hoole all.
Taavet rikkus abielu, tellis mõrva, Joona põgenes oma kohustuste eest ja siis lõpuks ülesandeid täites vihastus rahva peale, kes sai armu täpselt nii, nagu Jumal oli talle armuline.
Mõned teavad ehk isiklikust kogemusest, et Jumala eest pole pääsu. See ei ole hirmutuseks, vaid kergendav tõdemus – meiega ei saa juhtuda midagi, millest Jumal poleks teadlik. Jumal on piisavalt suur päästmaks mind ka minu enda käest ja osutamaks armulikkust, heldust ja pikka meelt.
Taevane Isa, aita meil märgata oma põgenemise mõttetust ja kohata Sinu heldet palet.
Marge Randlepp
In English