Psalmisti südame hüüe on saanud üheks Piibli tuntuimaks tekstiks, sest see viitas ette Jeesuse pimedaimale hetkele, kui Ta rippus ristil ega suutnud Isa ligiolu tajuda. See oli hingepiin, mida keegi meist tõeliselt ei mõista, sest me pole Isaga kunagi lähedaselt ühendatud olnud kui Poeg. Aga see ei tähenda, et me ei tunneta teravalt Taaveti sõnu, sest iga kristlane käib läbi „pimedast orust“ (Psalmid 23:4). Igal kristlasel on hetki, mil tundub, et Jumala hääl ja ligiolu puuduvad.
Just siis peame pöörama hoolikat tähelepanu järgnevatele sõnadele: „Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.“ Sellest väitest saame õppida nii mõndagi. Esiteks, kui hetk näib pime, saame Jumalale kohe lähemale, kui kiidame Teda oma olukorrale vaatamata. Hämmastav, mida võib tänulaul või -palve teha julgusetuse tumedate pilvede kiireks hajutamiseks. Kiituslaulu laulmine, nagu tegi Paulus ja Siilas keskööl Filippi vanglas (Apostlite teod 16:25), võib kahtluste ja meeleheite vangla hetkega lahti murda. Siin kajab Taanieli kolme sõbra otsusekindlus, kes ütlesid Babüloonia kuningale, et nad kummardavad jätkuvalt ainult Jumalat, isegi kui see tähendab tulist ahju, ning leekides leidsid nad Jeesuse ligiolu. Me pole Jumalale kunagi lähemal, kui siis, kui Teda ülistame.
On veel üks põhimõte, mida ei tohi märkamata jätta. Psalmist ei ütle, et Jumala trooniks on minu kiituslaulud; ta ütleb, et Jumala trooniks on Iisraeli kiituslaulud. See on korporatiivne väide. Kõrbekogemuses ei viibinud Jumala auhiilgus Aaroni ega Moosese telgis; Jumal seadis end sisse leeri keskmes ja kaksteist suguharu olid Tema ligiolu ümber.
Kui Jumala rahvas koguneb koos jumalateenistusele, juhtub midagi erilist. Iga usklik peaks veetma aega Jumalaga kahekesi, et iga päev taeva Kuningat ülistada, kuid see kogemus jääb ebatäielikuks, kui me ei ühine ühiseks jumalateenistuseks, kus Jumala rahvas leiab lootust koos.
In English