Me peaksime sageli palves olema. Jumala Vaimu väljavalamine tuli tõsise palve vastusena. Aga pange tähele seda tõsiasja jüngrite kohta. Aruanne ütleb: „Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.“ (Apostlite teod 2:1−4)
Nad ei olnud kokku tulnud, et kõmuuudiste üksikasju arutada. Nad ei püüdnud paljastada iga plekki, mida nad venna iseloomus avastada suutsid. Nad tundsid oma vaimulikku vajadust ja hüüdsid Issanda poole, et püha võidmine aitaks neil oma puudused võita ning muudaks nad teiste päästmise töö jaoks sobilikuks. Nad palvetasid innuka tõsidusega, et Kristuse armastust oleks nende südames rohkelt.
See on meie suur vajadus iga meie maa koguduses. Sest „kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud“ (2. Kiri korintlastele 5:17). Jeesuse armastus puhastab hingest kõik selle, mis on iseloomus ebameeldiv. Kogu isekus aetakse välja, kõik kadedus ja laim juuritakse välja ning südames toimub radikaalne muutus. „Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus − millegi niisuguse vastu ei ole Seadus.“ (Kiri galaatlastele 5:22, 23) „Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja.“ (Jaakobuse 3:18)
Paulus ütleb, et Seaduse järgi − mis puutus väliseid tegusid − oli ta laitmatu, aga kui võtta arvesse seaduse vaimulik olemus, siis nägi ta pühasse peeglisse vaadates ennast patusena. Inimlike standardite järgi oli ta patust hoidunud, aga kui ta vaatas Jumala Seaduse sügavustesse ja nägi ennast nii, nagu nägi teda Jumal, kummardus ta alandlikult ja tunnistas oma süüd. − The Review and Herald, 22. juuli 1890.
In English