Kogudus peab maailmale näitama Jeesuse ennastohverdavat armastust, kuid koguduse praegune eeskuju on Kristuse iseloomu vääriti esitanud ja maailmale on antud Temast väär pilt. Enesearmastus ajab hingest välja armastuse Jeesuse vastu ning sellepärast ei olegi koguduses suuremat innukust ega tulisemat armastust Tema vastu, kes on meid enne armastanud. Oma mina on tähtsaimal kohal paljude südames. Nende mõtted, aeg ja raha on pühendatud oma isekate soovide rahuldamisele, samal ajal on hukkumas need, kelle eest Kristus suri.
Sellepärast ei saagi Issand anda oma kogudusele oma õnnistusi täiel määral. Nende austamine maailma ees silmapaistval moel tähendaks nende tegudele Tema pitseri panemist ja Tema iseloomu väära esitamise kinnitamist. Kui kogudus tuleb maailmast välja ning lahutab end maailma käitusreeglitest, harjumustest ja kommetest, siis tegutseb Issand Jeesus koos oma rahvaga. Ta valab neile oma Vaimu rohkesti ja maailm saab teada, et Isa armastab neid. Kas Jumala rahvas on jätkuvalt oma isekusest juhmistatud? Jumala õnnistused ripuvad nende kohal, kuid nad ei saa neist täielikult osa, sest maailma meelsus ja kombed on nad niivõrd rikkunud. Nende hulgas on vaimulik uhkus, ja kui Issand tegutseks nii, nagu Tema süda igatseb, kinnitaks see vaid nende eneseaustust ja eneseülendust.
Kas meie rahvas peaks Kristust jätkuvalt vääriti esitama? Kas Jumala arm ja jumalik valgustus peaks Tema kogudusest nende leiguse tõttu eemale jääma? Nii juhtub, kui kogudus ei hakka innukalt Jumalat otsima, ei ütle maailmast lahti ega alanda hinge Jumala ees. Meie kogudused peavad kogema Jumala muutvat väge. − The Home Missionary, 1. november 1890.
In English