Jumal annab meile tarkust

Päris pikka aega tundsin Jumalale kaasa, et tal on minuga „nihu läinud”! Piiblis suunatakse meid teisi teenima, aga ühtegi annet mul enda teada ei olnud. Mul lihtsalt puuduvad klassikalised anded, mis on silmaga näha (nt lauluanne, maalimine vms).

Palvetasin ja elasin iga päev nõnda, nagu antud hetkel parim tundus olevat. Mingist hetkest hakkasin oma mõtteid kirja panema (erinevatesse listidesse, paberikandjal olevatesse väljaannetesse jm) ning hoidsin „hinge kinni”, et ma kellelegi sellega koormavalt ei mõjuks. Minu üllatuseks hakkasid erinevad inimesed erinevatel hetkedel tänama kirjapandud mõtete eest. Antud kirjutised mõjusid lugejatele toetavalt, trööstivalt, tujutõstvalt – heal viisil. Seda oli nii julgustav kuulda, kuid samas üllatav. Ma pole olnud kirjutamises väga tugev. Keskkooli ajal keeldus direktor mind võtmast humanitaarklassi, lubas vaid reaalklassi. Kirjandid mul väga tugevad ei olnud ja ka eesti keele õpetaja ennustas mulle lõpukirjandi hindeks „3” (õnneks ei olnud tema prognoos õige).

Ma ei tea, mis plaanid on Jumalal minu elu jaoks, aga enam ma Talle kaasa ei tunne. Lõppude lõpuks on Tema see, kes mulle mõtteid annab, mida kirja panna. Ja kui kirja satub mõte, mis ei ole kõige parem, siis vabandan ette. Selle autor olen siis tõesti mina oma suurest ähmist ja isetegemisest.

Minu jaoks on saanud täielise ja puhta rõõmu sünonüümiks hetk turvakodust. Lastega mängides üks väike tüdruk kallistas mind nii kõvasti, kui tema pisikesed käed jaksasid, ja andis põsele märja musi. See on selline väärtuslik hetk, mil tunned, et oled saanud teisele midagi head teha. Pole midagi imelisemat kui rõõmustada teisi nii siiralt, nagu oli see 4-5aastane tüdruk.

Julgustan kõiki, kel puuduvad silmaga nähtavad anded, elama päev korraga käsikäes Jumalaga. Temal on plaan meie jaoks ja kõik tuleb täpselt siis, kui Tema arvates on õige.

Kristiina Räägel