Mõtted tänaseks
Ma ei suuda ette kujutada, mis tunne oleks elada 150-aastaseks, rääkimata siis, et jõuaksin kusagil Metuusala 969 aasta lähedale – see on kõrgeim iga, milleni ükski inimene on kunagi jõudnud. Aastal 1996 suri üks prantslanna, kes elas tõendatult 122 aastat ja 164 päeva. Tema nimi oli Jeanne Louise Calment. On olnud väiteid inimeste kohta mujal maailmas, et nad on jõudnud veel kõrgemasse ikka kui see prantslanna, kuid kõigi nende juhtumite puhul on puudu tõendavad dokumendid.
Kas Metuusala oli õnnelik, et nii kaua elas? Muidugi, ta sai kogeda palju asju. Kui võtta otseselt 1. Moosese raamatu sugupuud, siis pidi Metuusala tundma Aadamat ja ta suri aastal, mil tuli veeuputus. Praegu kuuleme paljudest meestest ja naistest, kes on jõudnud kõrgesse ikka − meie oodatava eluea kohaselt −, kuid kes tegelikult ei tunne sellest rõõmu. Nad saavad nii vanaks, et elavad kauem kui nende sugulased ja sõbrad, sageli kauem, kui nende enda lapsed. Samuti toob kõrge iga enamasti kaasa märkimisväärsed füüsilised ja vaimsed piirangud. Seepärast järeldavad paljud − ja õigusega −, et elu kvaliteet on olulisem kui selle kestus.
Sellegipoolest ütleme, et inimesed on jõudnud „õnnistatud“ ikka. Me hindame fakti, et elame keskmiselt kauem kui eelnevad põlvkonnad. Ja usklikena on meil kindlustunne, et meil on väga pikk elu veel ees − pikem isegi kui Metuusala elu − ilma mingit east tingitud piiranguteta. Tuleb aeg, mil kvaliteet ja kestus ei ole enam kunagi pingelises vahekorras.
Minu palve
Issand, ma palun pikka elu ja head tervist, kuid kõige enam tänan Sind eesõiguse eest, et võin tulevases maailmas igavest elu nautida!
In English