„Mul pole vaja kogudusega ühineda,“ ütles mulle Simon. „Ma olen Jumala „salaagent“ ja tegutsen väljaspool.“ Ta oli nädalaid vastu pannud mõttele liituda kogudusega ja nüüd oli ta otsustanud, et tegutseb üksinda ja muudab maailma iseseisvalt.
Kahjuks ei ole Simoni mõtteviis koguduse kohta üldsegi ebatavaline. Miljonid nimetavad end vaimulikuks, kuid neil ei ole ametlikku religioosset ühendust. Isegi kui neile esitatakse Kristuse evangeeliumi, ei näe nad vajadust kogudusega ühineda. Pange see sajandite pikkusest kiriku-riigi väärtarvitusest sündinud künismi arvele või põlvkonna arvele, mis peab pikaajalisi suhteid riskantseks. Paljud neist samadest miljonitest on kahtleval seisukohal ka abielu suhtes.
Niisiis, kas kristlased saavad üksinda hakkama? Mõned on pidanud, sest juhtumisi on nad ainsad usklikud piirkonnas. Aga valiku korral on Uus Testament selge: kristlased ei ole mõeldud isolatsioonis eksisteerima. Kui Jeesus käskis oma jüngritel minna ja teha jüngriks kõik rahvad, saatis ta nad välja grupina. Seejärel käskis Ta neil oodata Jeruusalemmas Vaimu väljavalamist grupina. Pärast nelipüha läksid neist paljud misjonitööle, aga kui tekkisid vaidlused − nagu näiteks see, mida teha paganatega, kes tahtsid kogudusse tulla −, tuli kogudus taas grupina kokku.
Uue Testamendi maastikul esineb Paulus rohkelt ja on ilmselt üks mõjukamaid apostleid. Kahtlemata kirjutas ta suurema osa Uuest Testamendist. Aga isegi suur apostel, kellele andis ülesande Jeesus ise, alistus koguduse otsusele. Kui kerkis küsimus tema evangeeliumitöö meetodite kohta paganate hulgas, rändas ta Jeruusalemma, kus suurem grupp sai asja kaaluda.
Üksikutel kristlastel on oht suunduda teoloogilistele kõrvalteedele või teha otsuseid, mis ei pruugi mõistlikud olla. Ja üksikutel kristlastel, kellest mitte ühelgi ei ole kõiki vaimuande, ei ole lootustki viia igavest evangeeliumi kõigi rahvaste, suguharude ja keelteni. See on ülesanne, mille Jeesus andis grupile koos täitmiseks.
In English