VIIMANE LUGU

Avaldatud 8.10.2015, rubriik Päeva sõna

Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde. Matteuse 25:35, 36

Kui inimene on surma mõistetud, siis kuulad sa tema viimast lugu hoolikalt ja tähelepanelikult. Jeesuse tähendamissõna lammastest ja sikkudest on viimane, mis on evangeeliumides enne Tema hukkamist kirja pandud. Miks hoidis Matteus selle kõige lõpus rääkimiseks?

Kord uurisin Piiblit ühe naisega, kes kasvatas kitsi, ja kui jõudsime selle tähendamissõnani, haavus ta väga. Miks Jumal päästab lambad, kuid mõistab hukka kitsed? Kui Jeesus seda lugu rääkis, teadsid tegelikult kõik Tema põllumajandusliku taustaga kuulajad, et Palestiina lambad olid heledat värvi, samas kui kitsed olid tumedad. Selle värvikontrasti tõttu oli karjase ülesanne lammaste eraldamisel kitsedest lihtne (kitsed oli aplad ja õgardlikud sööjad ning seepärast hoiti neid lahus). Jeesus valis selle visuaalse erinevuse, et suurendada kontrasti kahe väga erineva inimeste kogukonna vahel lõpuajal. Kui Ta tagasi tuleb, eraldab Ta maa rahvad, nagu karjane eraldab lambad ja kitsed. Õigetele (lammastele) pakub Ta igavest kuningriiki ja õelate (kitsede) osaks saab igavene hukkamõist. Kuid tähendamissõnas on mõlemad rühmad Kuninga ootamatust otsusest üllatunud. Meie tänases tekstis selgitab Ta oma otsust, ühendades nii päästetute kui ka kadunute saatuse sellega, kuidas nad reageerisid või ei reageerinud vaeste, abivajajate, heidikute ja võõrandunute füüsilistele vajadustele. „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete [ei ole] teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete [ei ole] teinud mulle.” (Mt 25:40) Me kõik teame seda lugu.

Aga kui ma lugesin puänti „Ajastute igatsusest”, olin rabatud: „Nii kujutas Kristus Õlimäel oma jüngritele suure kohtupäeva sündmusi. Ta näitas, et kohtuotsus oleneb ühest asjaolust. Kui Tema ette on kogutud kõik rahvad, siis saavad nad jaguneda ainult kahte gruppi ja nende igavese saatuse otsustab see, mida nad on Temale teinud või tegemata jätnud vaeste ja kannatajate isikus.” (lk 432, kaldkiri lisatud) Kas lõplik otsus langetatakse kõigile selle järgi, kuidas oleme kohelnud vaeseid? Kas võib olla nii, et ema Teresa ei olnud ainus, kellele anti jumalik ülesanne vaeseid teenida?

Jaga Facebookis