Inimloomuses on väga vähe muutunud sellest ajast peale, kui Jeesus pidi oma jüngritele selgitama, et selle mehe pimedus ei olnud tema isikliku patu tagajärg. Isegi tänapäeval on inimestel komme üritada leida süüd, kui miski valesti läheb.
Aastaid tagasi diagnoositi ühel mu heal sõbral väga agressiivne vähivorm, mis tõi kaasa kõigepealt amputeerimise ja hiljem maksis elu. Varsti pärast diagnoosi saamist otsustas üks oma nina teiste asjadesse toppiv koguduseliige, et ta teab, miks mu sõber kannatab, ning läks tema koju küsimusega: „Sa sõid juustu, eks ole?“
See oli absurdne vihje. Iga päev söövad miljonid inimesed juustu, ilma et neid tabaks surmav haigus. Külastaja, nagu jüngridki, oli oletanud, et haigus peab kuidagimoodi olema kannataja süü ja kuna mu sõbra elu oli eeskujulik, piiras ta variandid juhusliku juustusöömisega. Pole vaja öelda, et mu sõbra naist valdas äkitselt tugev soov häirija füüsiliselt majast välja saata.
Üks hullemaid asju, mida saad teha, kui keegi kannatab, on vihjata, et kannatused on ise põhjustatud. See on mõttetu arutelu, sest enamik kannatajaid on juba seda võimalust kaalunud, kui nad teevad läbi leina etappe ja uurivad oma kannatuste põhjusi. Vea otsimisega − tavaliselt teadmatult − saad nende kannatused veel hullemaks muuta.
„Rabi, kes tegi pattu, et see mees pimedana sündis?“ küsisid jüngrid. „Kas tema või ta vanemad?“ Muidugi on kõik kannatused inimese patu tagajärg, kuid see kehtib kollektiivses mõttes – meie kui inimkonna heaolu on patust ja vastuhakust rikutud. Meie süstemaatiline eraldatus Loojast on toonud kaasa viletsuse. Selles mõttes oleme kõik kannatustes süüdi sama palju kui kannataja ise. See on meie probleem, mitte iga üksikisiku probleem, ja ka parimad meie hulgas jäävad lõpuks haigusele alla.
Palju konstruktiivsem oleks võtta omaks Jeesuse hoiak ja pidada kellegi kannatusi võimaluseks näidata Jumala kavatsust tervis ennistada, ja teha seda, mida saad, et koormat jagada ja kannatusi leevendada.
In English