OHUTUS SEISNEB VALVAMISES

Mulle näidati Saatanat, nagu ta kunagi oli – õnnelik, kaunis ingel. Siis näidati teda mulle sellisena nagu ta on nüüd. Ta on ikka veel kuningliku välimusega. Tema näojooned on ikka veel kaunid, kuigi ta on langenud ingel. Ent tema näoilme oli murelik, õnnetu, täis viha ja vihkamist, ahastust, pettust ja kurjust. Eriti torkas silma laup, mis oli kunagi olnud nii kaunis. Tema otsaesine oli madalamaks vajunud. Ma nägin, et ta oli niikaua end kurjusele allutanud, et kõik head iseloomuomadused olid temast kadunud ning selle asemel oli ta arenenud kurjuses. Tema silmad olid pilukil ning näis, et ta on millegi üle sügavalt mõttes. Ta oli suurt kasvu, kuid nahk tema näol ja kätel oli lõtv. Sel ajal, kui ma teda vaatlesin, puhkas tema lõug vasakul käel. Tema näol oli naeratus, mis pani mul vere tarretuma – see oli täis õelust ja saatanlikku kavalust. See muie ilmub ta näole just siis, kui ta on oma ohvris kindel. Kui ta siis oma haaret ohvri ümber tugevdab, muutub muie hirmuäratavaks. EW 152, 153

Jumala rahvas peab olema valmis vastu astuma vaenlase kavalusele. Just vastupanu tema rünnakutele on see, mida Saatan kardab. Ta teab paremini kui meie oma võimu piire ning seda, kui kerge on teda võita, kui talle mitte alistuda. Jumalik vägi teeb ka nõrgima uskliku tugevamaks kui tema vastane ning ka siis, kui Saatan saadaks tema kallale kõik oma inglid, poleks ta võimeline seda inimest allutama. Seepärast on Saatana sammud hääletud, tema liigutused tasased ning tema mõju maskeeritud. …

Inimene on Saatana teener ning määratud tegema tema tahtmist ja alluma temale. Inimene ei suuda omal jõul vastu astuda kurjale. Vaid tänu Kristusele, kes elava usu läbi temas asub ja tema soove mõjutab, andes talle jõudu ülalt, suudab inimene võita nii kohutava vaenlase. Kõik teised kaitsevahendid on asjatud. 5T 293, 294